Steve Whelan
Tennisetreener ja treenerite koolitaja

Sellel nädalal juhendasin teismelist poissi, kes tundi saabudes nägi välja, nagu pigem sooviks ta olla kus iganes mujal.

Oli õhtune treening pärast pikka koolipäeva. Eelnenud oli tihe nädalavahetus erinevaid spordialasid harrastades ning tema sõnul polnud tal just eriti hea päev olnud.

Mõni aeg tagasi oleksin tõenäoliselt teinud sellest küsimuse pingutusest ja austusest.

„Kui mina pühendan sulle oma aja, pead sa pingutama.“

Varemalt tõstsin ka vahel häält või tegin treeningu intensiivsemaks, uskudes, et suudan rohkem nõudes motivatsiooni tekitada.

Tagasi vaadates oli see tihti reaktsioon sellele, mida noore sportlase käitumine minus tekitas, selle asemel et püüda mõista, milleks ta tol hetkel võimeline oli.

Seekord lähenesin asjale teisiti.

Meil oli üks tund ja siseväljak. Mida kasulikku saaksime ette võtta?

Ütlesin poolnaljatades: „Kui sul on paagis alles vaid 10%, anna mulle seitse ja jäta ülejäänud kolm koju jõudmiseks.“ 

Seejärel küsisin, mida ta tahaks teha.

„Lendpalle.“

Oleks olnud lihtne seista seal ja ette sööta. Selle asemel ehitasime tema valiku ümber mängu.

Kasutasime oranži palli. Tema pidi katma ainult pallingukaste, samas võides lüüa minu täisväljakusse. Tema poolel ei tohtinud pall kordagi põrkuda. Me servisime, tõrjusime ja mängisime punktidele.

Katta oli vähem väljakut, kuid sellegipoolest oli olemas vastane ja lahendamist vajav ülesanne. Tal oli võimalus teha pallingust võrku tõuse, liikuda pallile ja mõelda välja, kuhu see suunata.

Järgnes lõbus ja võistluslik treening. Ta tuli asjaga kaasa ning meil oli midagi tähendusrikast, mille kallal töötada.

Ma ei tea, mis sellest ühest tunnist talle meelde jäi, kuid ma nägin, et ta lõi kaasa ja nautis mängu.

Ma ei olnud treeningu eesmärki hüljanud. Ma olin nõudmisi kohandanud selliselt, et ta jõuaks panustada.

Mõnikord räägime pühendumisest nii, nagu peaksid mängijad saabuma iga kord trenni ühesuguse energia, entusiasmi ja võimekusega. Kuid nad saabuvad koos kõige muuga, mis on nende elus sel päeval juhtunud. Kool, teised spordialad, väsimus, pettumus – asjad, millest me ei pruugi midagi teada.

Selle mõistmine ei tähenda ootustest loobumist. See tähendab oma ootuste kohandamist vastavalt inimesele meie ees.

Sel õhtul sündis kõige kasulikum treeneriotsus enne, kui esimene pall sai löödud. See oli otsus mitte tõlgendada tema väsimust kui austuse puudumist.

Enne kui küsime, miks mängija ei vasta meie ootustele, peaksime ehk küsima, kas oleme mõistnud, mida ta antud hetkel suudab ja meilt vajab.

Tõlgitud https://www.linkedin.com/feed/update/urn:li:activity:7513871130156310528