Steve Whelan Tennisetreener ja treenerite koolitaja
Sellel nädalal juhendasin teismelist poissi, kes tundi saabudes nägi välja, nagu pigem sooviks ta olla kus iganes mujal.
Oli õhtune treening pärast pikka koolipäeva. Eelnenud oli tihe nädalavahetus erinevaid spordialasid harrastades ning tema sõnul polnud tal just eriti hea päev olnud.
Mõni aeg tagasi oleksin tõenäoliselt teinud sellest küsimuse pingutusest ja austusest.
„Kui mina pühendan sulle oma aja, pead sa pingutama.“
Varemalt tõstsin ka vahel häält või tegin treeningu intensiivsemaks, uskudes, et suudan rohkem nõudes motivatsiooni tekitada.
Tagasi vaadates oli see tihti reaktsioon sellele, mida noore sportlase käitumine minus tekitas, selle asemel et püüda mõista, milleks ta tol hetkel võimeline oli.
Seekord lähenesin asjale teisiti.
Meil oli üks tund ja siseväljak. Mida kasulikku saaksime ette võtta?
Ütlesin poolnaljatades: „Kui sul on paagis alles vaid 10%, anna mulle seitse ja jäta ülejäänud kolm koju jõudmiseks.“
Seejärel küsisin, mida ta tahaks teha.
„Lendpalle.“
Oleks olnud lihtne seista seal ja ette sööta. Selle asemel ehitasime tema valiku ümber mängu.
Kasutasime oranži palli. Tema pidi katma ainult pallingukaste, samas võides lüüa minu täisväljakusse. Tema poolel ei tohtinud pall kordagi põrkuda. Me servisime, tõrjusime ja mängisime punktidele.
Katta oli vähem väljakut, kuid sellegipoolest oli olemas vastane ja lahendamist vajav ülesanne. Tal oli võimalus teha pallingust võrku tõuse, liikuda pallile ja mõelda välja, kuhu see suunata.
Järgnes lõbus ja võistluslik treening. Ta tuli asjaga kaasa ning meil oli midagi tähendusrikast, mille kallal töötada.
Ma ei tea, mis sellest ühest tunnist talle meelde jäi, kuid ma nägin, et ta lõi kaasa ja nautis mängu.
Ma ei olnud treeningu eesmärki hüljanud. Ma olin nõudmisi kohandanud selliselt, et ta jõuaks panustada.
Mõnikord räägime pühendumisest nii, nagu peaksid mängijad saabuma iga kord trenni ühesuguse energia, entusiasmi ja võimekusega. Kuid nad saabuvad koos kõige muuga, mis on nende elus sel päeval juhtunud. Kool, teised spordialad, väsimus, pettumus – asjad, millest me ei pruugi midagi teada.
Selle mõistmine ei tähenda ootustest loobumist. See tähendab oma ootuste kohandamist vastavalt inimesele meie ees.
Sel õhtul sündis kõige kasulikum treeneriotsus enne, kui esimene pall sai löödud. See oli otsus mitte tõlgendada tema väsimust kui austuse puudumist.
Enne kui küsime, miks mängija ei vasta meie ootustele, peaksime ehk küsima, kas oleme mõistnud, mida ta antud hetkel suudab ja meilt vajab.
Michael O’Connor,Active Lincolnshire kommunikatsioonijuht, tippspordi treener ja treenerite koolitaja
Aastaid on spordi üks eesmärke olnud suhteliselt lihtne ja selge – anda tüdrukutele samad võimalused mis poistele – sama palju kehalise kasvatuse tunde, samasugune ligipääs spordirajatistele, sama võimalus liituda klubiga, samad võistlused, sama treeneritöö.
See kõlab õiglaselt, kuid on üks probleem – võrdsed võimalused toimivad vaid siis, kui inimesed jõuavad selle võimaluseni umbes samalt lähtepositsioonilt. Üha enam näitavad tõendid, et poiste ja tüdrukute puhul ei ole see nii.
Ehk siis võib-olla ei peaks me küsima, kas tüdrukutele on antud samad võimalused osaleda, vaid kas me oleme loonud tingimused, mis võimaldavad neil neid võimalusi kasutada.
Võimalused võivad olla ju võrdsed, kuid see kuidas neid kogetakse ei ole.
Uusim uuring „Youth Sport Trust Girls Active“, milles osales 17 971 noort 137 koolist, toob selle erinevuse eriti teravalt esile.
Tüdrukutele ei meeldi kehaline kasvatus 3,8 korda tõenäolisemalt kui poistele ning nad ei tunne end sportimises osaledes enesekindlalt 3,4 korda tõenäolisemalt. Samuti ei ole nad kaks korda tõenäolisemalt iga päev 60 minutit kehaliselt aktiivsed.
See on oluline, sest poisi ja tüdruku võib panna täpselt samale väljakule, täpselt samal ajal, täpselt sama treeneriga ning nimetada seda võrdsuseks aga tegelik kogemus võib olla täiesti erinev.
Üks võib saabuda enesekindlana usaldades oma keha ja võimeid. Teine võib muretseda selle pärast, et teda jälgitakse ja arvustatakse kuidas ta riides on või kas ta on piisavalt hea.
Võimalused on samad. Takistused mitte.
Lõhe ei teki järsku 15-aastaselt
Kaheldav on ka levinud arusaam, et tüdrukud kaotavad teismelisena lihtsalt huvi spordi vastu. Pigem nende kogemusega toimub midagi.
Youth Sport Trust’i uuringus 2024 aastal leiti, et 86% 7–8-aastastest tüdrukutest nautis kehalist kasvatust. 14–15-aastaselt oli see näitaja langenud vaid 56%-le.
Samal ajal tõusis nende osakaal, kes väitsid, et enesekindluse puudumine takistab neil aktiivsemalt osaleda 7–8-aastaste 26%-lt 14–15-aastaste 46%-le.
Organisatsiooni „Women in Sport“ uuring maalib sarnase pildi. Selgus, et 43% teismeeas tüdrukutest, kes pidasid end varem spordilembeseks, eemaldusid spordist pärast algkooli, võrreldes 24% poistega. Teismeliste tüdrukute seas vastas 61%, et osaledes spordis vaadatakse neid pidevalt hinnanguid andvalt ja arvustavalt.
See ei näe välja nagu tüdrukute äkiline otsus, et sport pole nende jaoks. See näeb välja nagu sport muutuks nende jaoks järk-järgult ebamugavamaks.
Võrdsus eirab seda, mis toimub väljaspool treeningut
On veel üks kiht. Asi pole ainult soos. Sissetulek, etniline kuuluvus, puue, geograafia, kultuur ja perekondlikud olud võivad kõik mõjutada inimese võimet osaleda.
„Girls Active“i 2025 aasta uuring leidis, et tüdrukud, kellel esines kaks või enam täiendavat ebavõrdsuse tunnust, ei meeldinud kehaline tegevus 1,6 korda tõenäolisemalt ja nad ei tundnud end osaledes enesekindlalt 1,3 korda tõenäolisemalt kui tüdrukud, kellel neid täiendavaid ebavõrdsusi polnud.
StreetGamesi poolt parlamendile esitatud uuring näitas, et vähem toetatud kogukondade noorte naiste ja tüdrukute seas olid sagedamini märgitud takistusteks enesekindluse puudumine (39%), taskukohasus (38%), aja puudumine (36%), ärevus (35%) ja madal enesekindlus/ebamugavustunne (35%).
Seega lihtne väide, et „treening on kõigile kättesaadav“, ei lahenda päriselt probleemi.
Kas nad saavad endale lubada kohale sõitmist? Kas nad tunnevad end kojusõidul turvaliselt? Kas nad saavad kanda midagi, milles tunnevad end mugavalt? Kas nad näevad osalemas endaga sarnaseid inimesi? Kas nende sõbrad on seal? Kas nad tunnevad, et kuuluvad sinna?
Ligipääsu olemasolu ei tähenda tegelikku ligipääsetavust.
Peame liikuma võrdsuselt võimestava õigluse (sidususe) poole
Siinkohal peab sport muutuma nüansirikkamaks. Võrdsus (equality) ütleb: kõik saavad sama võimaluse. Õiglus (equity) küsib: mida vajab iga inimene, et sellest võimalusest tegelikult kasu saada?
See võib tähendada ainult tüdrukutele mõeldud treeninguid. See võib tähendada teistsuguseid varustus – midagi, mida toetab ka naiste ja võrdõiguslikkuse komisjoni uurimus tüdrukute ja naiste teakistuste kohta spordis.
See võib tähendada keskkonna, võistlusformaadi, treeningstiili või aegade muutmist. See võib tähendada transpordi või varustuse subsideerimist. Ja mis kõige tähtsam, see võib tähendada tüdrukutelt endilt küsimist.
Kohalike omavalitsuste liit (LGA) toob esile näiteid, kus tüdrukud on asetatud otsustamisel keskmesse – nad selgitavad välja oma vajadused ja loovad lahendusi koos korraldajatega, selle asemel, et täiskasvanud lihtsalt otsustavad, mida neile pakkuda.
See on põhimõtteline muutus. Selle asemel, et küsida: „Kas oleme pakkunud tüdrukutele sama asja?“, hakkame küsima: „Mis peaks muutuma, et tüdrukud tahaksid siin olla?“ Need on väga erinevad küsimused ja viivad väga erinevate spordimudeliteni.
Kui tahame tõsiselt vähendada ebavõrdsust kehalises aktiivsuses, peaks võrdne võimalus olema alguspunkt, mitte lõppeesmärk.
Kaasava spordisüsteemi mõõdupuu ei ole see, kas kõigile pakutakse sama ust – vaid see, kas igaühel on tegelikult võimalus sellest uksest sisse astuda.
Michael O’Connor,Active Lincolnshire kommunikatsioonijuht, tippspordi treener ja treenerite koolitaja
Kirjutasin sellest ka möödunud aastal, kuid sel septembril tundub see teema palju isiklikum.
Mu vanim laps alustas just 11. klassi (Inglismaa koolisüsteemis põhikooli viimane ehk GCSE eksamite aasta).
Nagu tuhanded noored üle terve riigi, astub ka tema aastasse, kus eksamid muutuvad korraga väga reaalseks. Proovieksamid, kordamistunnid, praktilised tööd, vestlused gümnaasiumihariduse jätkamisest ning pidev meeldetuletus, et need tulemused on määrava tähtsusega.
Iga treener teab põhikooli lõpuklassi keerukusi – õppemaht kasvab järsult, kordamisrühmi tekib juurde ning järsku on “laupäevane võistlus” esimene asi, mis plaanist välja langeb.
Mõistan, miks see nii on. Vanemad otsivad turvatunnet, õpilased tajuvad panuseid ja koole hinnatakse tulemuste põhjal. Kuid spordi edendaja ja tippsporditreenerina usun, oleme omaks võtnud kahjuliku müüdi: nagu oleks sport luksus, mille teenid välja alles pärast eksameid, mitte tööriist, mis aitab eksameid edukamalt sooritada.
Kuid tõenduspõhi on üsna selge: aktiivseks jäämine eksamite ajal toetab tähelepanu, tunnetusprotsesse, vaimset tervist ja (mis eriti oluline) valmisolekut õppida.
Eksami aasta probleem ei ole aeg. See on füsioloogia.
Kui õppimise pinge tõuseb, teevad õpilased sageli kolme asja:
Nad istuvad rohkem (kordamine = istuv eluviis)
Nad magavad halvemini (stress, ekraanid, hilisõhtune tuupimine)
Nad kitsendavad oma identiteeti (st “olen inimene” muutub “olen oma hinded”)
Selline kokteil on õppimisele päris kahjulik.
Sport ei “röövi” vaimset võimekust. See kaitseb seda – parandades keskendumist, stabiliseerides meeleolu ja aidates ajul stressi reguleerida. Noorte Spordifondi (Youth Sport Trust) tõendite ülevaade võtab selle kokku lühidalt ja otse: kehaline aktiivsus on seotud parema õppimise ning edasijõudmisega ja see aitab lastel keskenduda, mis omakorda tõstab õpitulemusi.
Mida ütlevad uuringud liikumise ja õppetöös edasijõudmise kohta
1) Kehaline aktiivsus on seotud paremate akadeemiliste tulemustega (sealhulgas GCSE tulemustega)
Ühendkuningriigi kohortuuring (ALSPAC) tuvastas pikaajalise positiivse seose mõõduka kuni tugeva kehalise aktiivsuse (MVPA) ja hilisemate akadeemiliste tulemuste vahel noorukieas.
Noorte Spordifondi tõenduspõhine raport viitab spetsiaalselt Ühendkuningriigi tulemustele, mis näitavad, et mõõdukas kuni tugev kehaline aktiivsus varajases noorukieas on seotud paremate tulemustega kõigis õppeainetes ja ka lõpueksamite tulemustes.
2) “Rohkem sporti” ei tähenda “halvemaid hindeid”
Üks vanemate suuremaid hirme on: kui mu laps treenib, siis tema hinded langevad. Kuid Briti noorukite kehalist aktiivsust ja eksamitulemusi uurinud teadustöö näitab, et mure, nagu kahjustaks sportimine akadeemilist sooritust, on alusetu.
3) Istuv eluviis ja ekraanid on tegelik oht õpitulemustele
Statistika, mis peaks iga eksamieas lapse vanema paneb mõtlema: Briti noorukite puhul hindas uuring, et üks täiendav tund ekraaniaega päevas umbes 14–15 aasta vanuses vastas umbes kahe GCSE hinde võrra madalamale tulemusele (nt hinne B hoopis D asemel).
Ehk kui me jätame ära spordi, et “teha aega” õppimisele, mis täidab selle tühimiku? Mitte alati kvaliteetne õppimine. Sageli on selleks madala kvaliteediga istumis aeg ja ekraanid.
4) Treening toetab otseselt tähelepanu ja keskendumisvõimet
Mahukas hulk teadustöid seob kehalise aktiivsuse tunnetuslike tulemuste ja täidesaatvate funktsioonidega (vaimsed oskused, mis seisavad planeerimise, tähelepanu kontrolli, töömälu ja segavate tegurite tõrjumise taga). Süstemaatilised ülevaated ja metaanalüüsid noorte seas näitavad üldist positiivset seost kehalise aktiivsuse/füüsilise vormi ning tunnetuslike ja akadeemiliste tulemuste vahel (isegi kui mõjud varieeruvad sõltuvalt uuringu disainist).
Ja me ei räägi ainult pikaajalisest tervisest. On tõendeid, et pärast kehalist aktiivsust suudavad lapsed paremini keskenduda kooliülesannetele.
5) Treening vähendab eksamiärevust
Eksamiärevus ei ole lihtsalt “närveerimine”. See kahjustab meenutamist, töömälu ja otsuste langetamist pinge all. Treeningusekkumiste metaanalüüs leidis, et treening võib vähendada õpilaste eksamiärevust võrreldes kontrollrühmadega.
Hoolides hinnetest, peaks hoolima ka vaimsest seisundist, milles õpilane eksamitööd kirjutama istub.
Eksamistressi teema, millest mööda vaadatakse
On ka laiem tõde, mida me väldime: GCSE süsteem võib tekitada kahjulikul tasemel pinget. Hiljutine Ühendkuningriigiga seotud analüüs raporteeris seoseid 15-aastaselt kogetud eksamistressi ja hilisemate vaimse tervise riskide vahel – need seosed olid piisavalt tugevad, et algatada avalikku arutelu süsteemsete lahenduste üle.
Mida teeksin teisiti koolina ja vanemana
Ma ei ütle, et “treeni nagu hooaja eel”. Ma ütlen: ära loobu harjumusest, mis hoiab sinu tunnetusprotsessid ja keskendumise toimivana.
1) Loo “Minimaalse toimiva spordi” (Minimum Viable Sport) kohustus
Eksamiperioodidel tee sportimine lihtsamaks aga ära jäta ära:
1 nädalasisene treening (45–60 min)
1 laupäevane võistlus või 60–90 minutit aktiivset osalemist
Soovi korral: 10–20-minutilised liikumispausid õppimispäevadel
See ei ole tulemuste saavutamiseks. See on aju töökorras hoidmiseks.
2) Kaitse identiteeti
Alla 15-aastased noored ei kaota eksamiperioodil ainult kehalist aktiivsust. Nad kaotavad ka:
kuuluvustunde (meeskond)
staatuse (oma rolli)
emotsionaalse maanduse (võistlus, mäng)
perspektiivi (elu väljaspool hindeid)
Õpilasel, kes trenniga jätkab, on sel perioodil olemas teine koht, kus ta saab olla edukas.
3) Loo “eksamitark” sport, mitte “rohkem sporti”
Kui ma treenin lõpueksamite hooajal kuni 15-aastaseid, siis ma kohandun:
lühemad treeningud
kõrge kaasatus, väike vaimne koormus
palju otsustusmänge (mitte pikad tehnilised drillid)
lõpeta treening värskuse ja energiaga, mitte kurnatusega
Eesmärk on: nad lahkuvad treeningult teravamatena kui sinna tulles.
4) Räägi vanematega ausalt: sport on osa õppimisplaanist Sõnum ei tohiks olla “sport versus õppimine”. See peaks olema: “Sport on viis, kuidas säilitame fookuse, une, meeleolu ja stressikontrolli, et õppimine oleks tulemuslik.”
Stressis, istuvas ja unepuuduses kehas õppimine on sageli lihtsalt ajaveetmine õpiku läheduses.
Michael O’Connor Tippspordi treener ja treenerite koolitaja
Spordis eksisteerib tõde, mida enamik treenereid ei taha tunnistada: me veedame tunde treeninguid planeerides, sooritust analüüsides ja tehnilisi detaile lihvides… kuid ignoreerime ühte kõige olulisemat mõjutajat sportlase elus.
Lapsevanemat.
Kui sa tahad arendada tipptasemel sportlast ja veel olulisem, elus hästi toimetulevate inimest, siis sa ei treeni ainult sportlast. Sa oled ka mentor lapsevanemale.
Nähtamatu treener väljaku kõrval
Igal sportlasel on kaks treenerit. See, kes on treeningul ja see, kes on koduteel autos.
Uuringud näitavad ühemõtteliselt: lapsevanemad ei ole kauged tegelased taustal, vaid noortespordis kesksed. Nad kujundavad noore motivatsiooni, enesekindlust ja lõpuks spordi juurde jäämist.
Lapsevanema positiivne kaasatus on seotud kõrgema enesehinnangu, parema spordimehelikkuse ja pikemaajalise harrastamisega.
Sportlased, kelle vanemad on toetavad ja kaasatud, langevad väiksema tõenäosusega välja ja naudivad sporti enam.
Tugevad suhted vanema ja treeneri vahel tagavad suurema rahulolu ja paremad arengutulemused.
Kuid sellest tuleneb ka probleem. Sama mõju, mis võib mängijat tiivustada… võib ta ka hävitada.
Õhuke joon toetuse ja surve vahel
Me kõik oleme seda näinud.
Lapsevanem, kui treener väljaku kõrvalt (nn sideline coach).
Lapsevanem, kui mängujärgne analüütik.
Lapsevanem, kes elab realiseerimata unistusi oma lapse kaudu välja.
Andmed kinnitavad, mida me igapäevaselt näeme. Umbes 70% noorsportlastest loobub spordist teismeeaks, kusjuures peamiseks põhjuseks on et sport ei paku rõõmu ja rahuldust. Mitte talendipuudus, mitte võimaluste puudus – vaid rõõmu puudus.
Tihti ei murenda spordist saadava rõõmu puudumist mitte sportimine, vaid seda ümbritsev keskkond. Uuringud tõstavad esile kriitilise punkti – vanemate kaasatuses peab olema tasakaalus toetus ja noore autonoomia tunnustamine. Liigne kontroll vähendab noorsportlase võimet arendada enda identiteeti, enesekindlust ja otsustusvõimet.
Siit siis harjumuspäratu küsimus: Kui lapsevanemad on nii mõjukad… miks me siis neid ei treeni?
Treenimine ilma lapsevanemaid kaasamata on poolik treenimine
Enamik treenereid suhtub vanematesse kui probleemi, mida on vaja ohjata. Eliittreenerid kohtlevad neid kui üht olulist muutujat, mida on vaja optimeerida. Seal on vahe.
Vanemate ignoreerimisel:
Muutuvad sõnumid vastuoluliseks.
Surve sportlasele ettearvamatuks.
Sportlane jääb vastandlike ootuste vahele lõksu.
Vanemate kaasamisel:
Muutub keskkond ühtlasemaks.
Sportlane saab sidusaid sõnumeid.
Areng kiireneb.
Kuidas lapsevanematele mentoriks olemine praktikas välja näeb?
Mõistagi on see enamat kui kohustusliku lapsevanemate koosoleku läbiviimine hooaja alguses või paberimajanduse korrashoid. Vanemate kaasamine ja juhendamine on pidev protsess. Praktikas näeb see välja nii:
1. Alguseks on vaja, et sa sõnastaksid oma treeneri filosoofia
Ole selge oma sõnumites mida sa sportimisel väärtustad. Kas see on võitmine? Areng? Otsustusvõime? Rõõm sportimisest? Kui sa seda ei defineeri, täidavad lapsevanemad selle tühimiku oma uskumustega – ja need uskumused on sageli kujundatud iganenud treeningmudelite poolt.
2. Ühtlustage keelekasutus
Keelekasutus on noortespordis üks suurematest vastuolude allikatest. Treener ütleb: “Suurepärane otsus.” Lapsevanem küsib: “Miks sa väravat ei löönud?” Sellised vastuolulised sõnumid tapavad enesekindluse.
Õpeta vanemaid väärtustama:
Pingutust, mitte tulemust.
Otsustusvõimet, mitte täiuslikkust.
Õppimist, mitte kohest edu.
3. Võta kontroll autosõidu üle
Kõige olulisem treenerivestlus ei toimu väljakul. See toimub autos. Aita vanematel mõista:
Esita küsimusi, ära korralda ülekuulamist.
Lase lapsel vestlust juhtida.
Keskendu kogemusele, mitte sooritusele.
15-minutiline koduteekond kujundab selle, kuidas sportlane tõlgendab kogu treeningut või võistlust.
4. Harida, mitte tülitseda
Kui tekivad probleemid, ja need tekivad, ära vali esimese asjana konflikti. Vali harimine. On tõestatud, et lapsevanemate koolitusprogrammid parandavad käitumist, vähendavad pinget ja mõjutavad positiivselt sportlase tulemusi. Vanemate kaasamine ja nõustamine on oskus ja nagu iga oskust, saab ka seda õpetada.
5. Muuda lapsevanemad süsteemi osaks
Parimad treeningkeskkonnad on need kus vanemad on integreeritud, mitte isoleeritud. Kui vanemad mõistavad sinu tegevuse tagamaid ja milleks midagi tehakse:
Saavad neist toetajad, mitte kriitikud.
Nad kinnistavad sinu treeneritööd, mitte ei räägi sellele vastu.
Nad aitavad luua ühise kultuuri.
Kui vanemad on meiega ühel lainel, saavad neist liitlased, mitte takistused.
Tippspordi reaalsus
Kui sa treenid saavutusspordis, on see veelgi olulisem, sest panused tõusevad, ootused kasvavad ja eksimisruum väheneb ning lapsevanema-sportlase dünaamika muutub veel olulisemaks.
Me räägime palju:
Talenditeedest (talent pathways)
Tehnilistest mudelitest
Treening ja võistlus keskkondadest
Kuid harva räägime me kodusest keskkonnast. Ometi võib see olla neist kõige olulisem.
Lõpumõte
Hea treeneritöö ei seisne ainult selles, mis toimub väljakul. See sisaldab kogu sportlast ümbritseva süsteemi kujundamises. Lapsevanemad ei ole väljaspool seda süsteemi – nad on selle keskmes.
