Steve Whelan Tennisetreener ja treenerite koolitaja
Sellel nädalal juhendasin teismelist poissi, kes tundi saabudes nägi välja, nagu pigem sooviks ta olla kus iganes mujal.
Oli õhtune treening pärast pikka koolipäeva. Eelnenud oli tihe nädalavahetus erinevaid spordialasid harrastades ning tema sõnul polnud tal just eriti hea päev olnud.
Mõni aeg tagasi oleksin tõenäoliselt teinud sellest küsimuse pingutusest ja austusest.
„Kui mina pühendan sulle oma aja, pead sa pingutama.“
Varemalt tõstsin ka vahel häält või tegin treeningu intensiivsemaks, uskudes, et suudan rohkem nõudes motivatsiooni tekitada.
Tagasi vaadates oli see tihti reaktsioon sellele, mida noore sportlase käitumine minus tekitas, selle asemel et püüda mõista, milleks ta tol hetkel võimeline oli.
Seekord lähenesin asjale teisiti.
Meil oli üks tund ja siseväljak. Mida kasulikku saaksime ette võtta?
Ütlesin poolnaljatades: „Kui sul on paagis alles vaid 10%, anna mulle seitse ja jäta ülejäänud kolm koju jõudmiseks.“
Seejärel küsisin, mida ta tahaks teha.
„Lendpalle.“
Oleks olnud lihtne seista seal ja ette sööta. Selle asemel ehitasime tema valiku ümber mängu.
Kasutasime oranži palli. Tema pidi katma ainult pallingukaste, samas võides lüüa minu täisväljakusse. Tema poolel ei tohtinud pall kordagi põrkuda. Me servisime, tõrjusime ja mängisime punktidele.
Katta oli vähem väljakut, kuid sellegipoolest oli olemas vastane ja lahendamist vajav ülesanne. Tal oli võimalus teha pallingust võrku tõuse, liikuda pallile ja mõelda välja, kuhu see suunata.
Järgnes lõbus ja võistluslik treening. Ta tuli asjaga kaasa ning meil oli midagi tähendusrikast, mille kallal töötada.
Ma ei tea, mis sellest ühest tunnist talle meelde jäi, kuid ma nägin, et ta lõi kaasa ja nautis mängu.
Ma ei olnud treeningu eesmärki hüljanud. Ma olin nõudmisi kohandanud selliselt, et ta jõuaks panustada.
Mõnikord räägime pühendumisest nii, nagu peaksid mängijad saabuma iga kord trenni ühesuguse energia, entusiasmi ja võimekusega. Kuid nad saabuvad koos kõige muuga, mis on nende elus sel päeval juhtunud. Kool, teised spordialad, väsimus, pettumus – asjad, millest me ei pruugi midagi teada.
Selle mõistmine ei tähenda ootustest loobumist. See tähendab oma ootuste kohandamist vastavalt inimesele meie ees.
Sel õhtul sündis kõige kasulikum treeneriotsus enne, kui esimene pall sai löödud. See oli otsus mitte tõlgendada tema väsimust kui austuse puudumist.
Enne kui küsime, miks mängija ei vasta meie ootustele, peaksime ehk küsima, kas oleme mõistnud, mida ta antud hetkel suudab ja meilt vajab.
Michael O’Connor,Active Lincolnshire kommunikatsioonijuht, tippspordi treener ja treenerite koolitaja
Aastaid on spordi üks eesmärke olnud suhteliselt lihtne ja selge – anda tüdrukutele samad võimalused mis poistele – sama palju kehalise kasvatuse tunde, samasugune ligipääs spordirajatistele, sama võimalus liituda klubiga, samad võistlused, sama treeneritöö.
See kõlab õiglaselt, kuid on üks probleem – võrdsed võimalused toimivad vaid siis, kui inimesed jõuavad selle võimaluseni umbes samalt lähtepositsioonilt. Üha enam näitavad tõendid, et poiste ja tüdrukute puhul ei ole see nii.
Ehk siis võib-olla ei peaks me küsima, kas tüdrukutele on antud samad võimalused osaleda, vaid kas me oleme loonud tingimused, mis võimaldavad neil neid võimalusi kasutada.
Võimalused võivad olla ju võrdsed, kuid see kuidas neid kogetakse ei ole.
Uusim uuring „Youth Sport Trust Girls Active“, milles osales 17 971 noort 137 koolist, toob selle erinevuse eriti teravalt esile.
Tüdrukutele ei meeldi kehaline kasvatus 3,8 korda tõenäolisemalt kui poistele ning nad ei tunne end sportimises osaledes enesekindlalt 3,4 korda tõenäolisemalt. Samuti ei ole nad kaks korda tõenäolisemalt iga päev 60 minutit kehaliselt aktiivsed.
See on oluline, sest poisi ja tüdruku võib panna täpselt samale väljakule, täpselt samal ajal, täpselt sama treeneriga ning nimetada seda võrdsuseks aga tegelik kogemus võib olla täiesti erinev.
Üks võib saabuda enesekindlana usaldades oma keha ja võimeid. Teine võib muretseda selle pärast, et teda jälgitakse ja arvustatakse kuidas ta riides on või kas ta on piisavalt hea.
Võimalused on samad. Takistused mitte.
Lõhe ei teki järsku 15-aastaselt
Kaheldav on ka levinud arusaam, et tüdrukud kaotavad teismelisena lihtsalt huvi spordi vastu. Pigem nende kogemusega toimub midagi.
Youth Sport Trust’i uuringus 2024 aastal leiti, et 86% 7–8-aastastest tüdrukutest nautis kehalist kasvatust. 14–15-aastaselt oli see näitaja langenud vaid 56%-le.
Samal ajal tõusis nende osakaal, kes väitsid, et enesekindluse puudumine takistab neil aktiivsemalt osaleda 7–8-aastaste 26%-lt 14–15-aastaste 46%-le.
Organisatsiooni „Women in Sport“ uuring maalib sarnase pildi. Selgus, et 43% teismeeas tüdrukutest, kes pidasid end varem spordilembeseks, eemaldusid spordist pärast algkooli, võrreldes 24% poistega. Teismeliste tüdrukute seas vastas 61%, et osaledes spordis vaadatakse neid pidevalt hinnanguid andvalt ja arvustavalt.
See ei näe välja nagu tüdrukute äkiline otsus, et sport pole nende jaoks. See näeb välja nagu sport muutuks nende jaoks järk-järgult ebamugavamaks.
Võrdsus eirab seda, mis toimub väljaspool treeningut
On veel üks kiht. Asi pole ainult soos. Sissetulek, etniline kuuluvus, puue, geograafia, kultuur ja perekondlikud olud võivad kõik mõjutada inimese võimet osaleda.
„Girls Active“i 2025 aasta uuring leidis, et tüdrukud, kellel esines kaks või enam täiendavat ebavõrdsuse tunnust, ei meeldinud kehaline tegevus 1,6 korda tõenäolisemalt ja nad ei tundnud end osaledes enesekindlalt 1,3 korda tõenäolisemalt kui tüdrukud, kellel neid täiendavaid ebavõrdsusi polnud.
StreetGamesi poolt parlamendile esitatud uuring näitas, et vähem toetatud kogukondade noorte naiste ja tüdrukute seas olid sagedamini märgitud takistusteks enesekindluse puudumine (39%), taskukohasus (38%), aja puudumine (36%), ärevus (35%) ja madal enesekindlus/ebamugavustunne (35%).
Seega lihtne väide, et „treening on kõigile kättesaadav“, ei lahenda päriselt probleemi.
Kas nad saavad endale lubada kohale sõitmist? Kas nad tunnevad end kojusõidul turvaliselt? Kas nad saavad kanda midagi, milles tunnevad end mugavalt? Kas nad näevad osalemas endaga sarnaseid inimesi? Kas nende sõbrad on seal? Kas nad tunnevad, et kuuluvad sinna?
Ligipääsu olemasolu ei tähenda tegelikku ligipääsetavust.
Peame liikuma võrdsuselt võimestava õigluse (sidususe) poole
Siinkohal peab sport muutuma nüansirikkamaks. Võrdsus (equality) ütleb: kõik saavad sama võimaluse. Õiglus (equity) küsib: mida vajab iga inimene, et sellest võimalusest tegelikult kasu saada?
See võib tähendada ainult tüdrukutele mõeldud treeninguid. See võib tähendada teistsuguseid varustus – midagi, mida toetab ka naiste ja võrdõiguslikkuse komisjoni uurimus tüdrukute ja naiste teakistuste kohta spordis.
See võib tähendada keskkonna, võistlusformaadi, treeningstiili või aegade muutmist. See võib tähendada transpordi või varustuse subsideerimist. Ja mis kõige tähtsam, see võib tähendada tüdrukutelt endilt küsimist.
Kohalike omavalitsuste liit (LGA) toob esile näiteid, kus tüdrukud on asetatud otsustamisel keskmesse – nad selgitavad välja oma vajadused ja loovad lahendusi koos korraldajatega, selle asemel, et täiskasvanud lihtsalt otsustavad, mida neile pakkuda.
See on põhimõtteline muutus. Selle asemel, et küsida: „Kas oleme pakkunud tüdrukutele sama asja?“, hakkame küsima: „Mis peaks muutuma, et tüdrukud tahaksid siin olla?“ Need on väga erinevad küsimused ja viivad väga erinevate spordimudeliteni.
Kui tahame tõsiselt vähendada ebavõrdsust kehalises aktiivsuses, peaks võrdne võimalus olema alguspunkt, mitte lõppeesmärk.
Kaasava spordisüsteemi mõõdupuu ei ole see, kas kõigile pakutakse sama ust – vaid see, kas igaühel on tegelikult võimalus sellest uksest sisse astuda.
Michael O’Connor,Active Lincolnshire kommunikatsioonijuht, tippspordi treener ja treenerite koolitaja
Kirjutasin sellest ka möödunud aastal, kuid sel septembril tundub see teema palju isiklikum.
Mu vanim laps alustas just 11. klassi (Inglismaa koolisüsteemis põhikooli viimane ehk GCSE eksamite aasta).
Nagu tuhanded noored üle terve riigi, astub ka tema aastasse, kus eksamid muutuvad korraga väga reaalseks. Proovieksamid, kordamistunnid, praktilised tööd, vestlused gümnaasiumihariduse jätkamisest ning pidev meeldetuletus, et need tulemused on määrava tähtsusega.
Iga treener teab põhikooli lõpuklassi keerukusi – õppemaht kasvab järsult, kordamisrühmi tekib juurde ning järsku on “laupäevane võistlus” esimene asi, mis plaanist välja langeb.
Mõistan, miks see nii on. Vanemad otsivad turvatunnet, õpilased tajuvad panuseid ja koole hinnatakse tulemuste põhjal. Kuid spordi edendaja ja tippsporditreenerina usun, oleme omaks võtnud kahjuliku müüdi: nagu oleks sport luksus, mille teenid välja alles pärast eksameid, mitte tööriist, mis aitab eksameid edukamalt sooritada.
Kuid tõenduspõhi on üsna selge: aktiivseks jäämine eksamite ajal toetab tähelepanu, tunnetusprotsesse, vaimset tervist ja (mis eriti oluline) valmisolekut õppida.
Eksami aasta probleem ei ole aeg. See on füsioloogia.
Kui õppimise pinge tõuseb, teevad õpilased sageli kolme asja:
Nad istuvad rohkem (kordamine = istuv eluviis)
Nad magavad halvemini (stress, ekraanid, hilisõhtune tuupimine)
Nad kitsendavad oma identiteeti (st “olen inimene” muutub “olen oma hinded”)
Selline kokteil on õppimisele päris kahjulik.
Sport ei “röövi” vaimset võimekust. See kaitseb seda – parandades keskendumist, stabiliseerides meeleolu ja aidates ajul stressi reguleerida. Noorte Spordifondi (Youth Sport Trust) tõendite ülevaade võtab selle kokku lühidalt ja otse: kehaline aktiivsus on seotud parema õppimise ning edasijõudmisega ja see aitab lastel keskenduda, mis omakorda tõstab õpitulemusi.
Mida ütlevad uuringud liikumise ja õppetöös edasijõudmise kohta
1) Kehaline aktiivsus on seotud paremate akadeemiliste tulemustega (sealhulgas GCSE tulemustega)
Ühendkuningriigi kohortuuring (ALSPAC) tuvastas pikaajalise positiivse seose mõõduka kuni tugeva kehalise aktiivsuse (MVPA) ja hilisemate akadeemiliste tulemuste vahel noorukieas.
Noorte Spordifondi tõenduspõhine raport viitab spetsiaalselt Ühendkuningriigi tulemustele, mis näitavad, et mõõdukas kuni tugev kehaline aktiivsus varajases noorukieas on seotud paremate tulemustega kõigis õppeainetes ja ka lõpueksamite tulemustes.
2) “Rohkem sporti” ei tähenda “halvemaid hindeid”
Üks vanemate suuremaid hirme on: kui mu laps treenib, siis tema hinded langevad. Kuid Briti noorukite kehalist aktiivsust ja eksamitulemusi uurinud teadustöö näitab, et mure, nagu kahjustaks sportimine akadeemilist sooritust, on alusetu.
3) Istuv eluviis ja ekraanid on tegelik oht õpitulemustele
Statistika, mis peaks iga eksamieas lapse vanema paneb mõtlema: Briti noorukite puhul hindas uuring, et üks täiendav tund ekraaniaega päevas umbes 14–15 aasta vanuses vastas umbes kahe GCSE hinde võrra madalamale tulemusele (nt hinne B hoopis D asemel).
Ehk kui me jätame ära spordi, et “teha aega” õppimisele, mis täidab selle tühimiku? Mitte alati kvaliteetne õppimine. Sageli on selleks madala kvaliteediga istumis aeg ja ekraanid.
4) Treening toetab otseselt tähelepanu ja keskendumisvõimet
Mahukas hulk teadustöid seob kehalise aktiivsuse tunnetuslike tulemuste ja täidesaatvate funktsioonidega (vaimsed oskused, mis seisavad planeerimise, tähelepanu kontrolli, töömälu ja segavate tegurite tõrjumise taga). Süstemaatilised ülevaated ja metaanalüüsid noorte seas näitavad üldist positiivset seost kehalise aktiivsuse/füüsilise vormi ning tunnetuslike ja akadeemiliste tulemuste vahel (isegi kui mõjud varieeruvad sõltuvalt uuringu disainist).
Ja me ei räägi ainult pikaajalisest tervisest. On tõendeid, et pärast kehalist aktiivsust suudavad lapsed paremini keskenduda kooliülesannetele.
5) Treening vähendab eksamiärevust
Eksamiärevus ei ole lihtsalt “närveerimine”. See kahjustab meenutamist, töömälu ja otsuste langetamist pinge all. Treeningusekkumiste metaanalüüs leidis, et treening võib vähendada õpilaste eksamiärevust võrreldes kontrollrühmadega.
Hoolides hinnetest, peaks hoolima ka vaimsest seisundist, milles õpilane eksamitööd kirjutama istub.
Eksamistressi teema, millest mööda vaadatakse
On ka laiem tõde, mida me väldime: GCSE süsteem võib tekitada kahjulikul tasemel pinget. Hiljutine Ühendkuningriigiga seotud analüüs raporteeris seoseid 15-aastaselt kogetud eksamistressi ja hilisemate vaimse tervise riskide vahel – need seosed olid piisavalt tugevad, et algatada avalikku arutelu süsteemsete lahenduste üle.
Mida teeksin teisiti koolina ja vanemana
Ma ei ütle, et “treeni nagu hooaja eel”. Ma ütlen: ära loobu harjumusest, mis hoiab sinu tunnetusprotsessid ja keskendumise toimivana.
1) Loo “Minimaalse toimiva spordi” (Minimum Viable Sport) kohustus
Eksamiperioodidel tee sportimine lihtsamaks aga ära jäta ära:
1 nädalasisene treening (45–60 min)
1 laupäevane võistlus või 60–90 minutit aktiivset osalemist
Soovi korral: 10–20-minutilised liikumispausid õppimispäevadel
See ei ole tulemuste saavutamiseks. See on aju töökorras hoidmiseks.
2) Kaitse identiteeti
Alla 15-aastased noored ei kaota eksamiperioodil ainult kehalist aktiivsust. Nad kaotavad ka:
kuuluvustunde (meeskond)
staatuse (oma rolli)
emotsionaalse maanduse (võistlus, mäng)
perspektiivi (elu väljaspool hindeid)
Õpilasel, kes trenniga jätkab, on sel perioodil olemas teine koht, kus ta saab olla edukas.
3) Loo “eksamitark” sport, mitte “rohkem sporti”
Kui ma treenin lõpueksamite hooajal kuni 15-aastaseid, siis ma kohandun:
lühemad treeningud
kõrge kaasatus, väike vaimne koormus
palju otsustusmänge (mitte pikad tehnilised drillid)
lõpeta treening värskuse ja energiaga, mitte kurnatusega
Eesmärk on: nad lahkuvad treeningult teravamatena kui sinna tulles.
4) Räägi vanematega ausalt: sport on osa õppimisplaanist Sõnum ei tohiks olla “sport versus õppimine”. See peaks olema: “Sport on viis, kuidas säilitame fookuse, une, meeleolu ja stressikontrolli, et õppimine oleks tulemuslik.”
Stressis, istuvas ja unepuuduses kehas õppimine on sageli lihtsalt ajaveetmine õpiku läheduses.
Michael O’Connor Tippspordi treener ja treenerite koolitaja
Mitte kaua aega tagasi oleks idee tehisintellektist, mis asendab treenerit, kõlanud naeruväärselt. Kuidas saakski masin asendada treeneri kogemust, kes mõistab otse tema ees seisvat sportlast? Kuidas saaks algoritm asendada usaldust, empaatiat, intuitsiooni ja võimet inspireerida?
Ometi oleme jõudnud just siia. Tehisintellekt analüüsib juba praegu sekunditega kurika löögi- ja visketehnikaid, prognoosib vigastusi, koostab treeningkavasid, jälgib väsimust, vaatab läbi mänguvideoid ja annab personaalset tagasisidet. See, mis varem nõudis treenerilt tunde kestnud vaatlust, on nüüd nutitelefoni rakenduse abil tehtud juba enne, kui trenn lõppeb.
Osade treenerite jaoks on see põnev, kuid teiste jaoks võib see olla hirmutav. Sest kuigi AI ei pruugi asendada treenerit, võib see asendada paljusid asju, mida treenerid praegu teevad.
Tehisintellekti revolutsioon treeneritöös on juba alanud. Uuringud näitavad, et ülemaailmse spordivaldkonna tehisintellekti turu väärtuseks hinnati 2026. aastal ligikaudu 1,4 miljardit dollarit ning aastaks 2034 prognoositakse selle kasvu üle 5 miljardi dollari.
Samal ajal eeldatakse, et laiem sporditehnoloogia turg kasvab ligi 40 miljardilt dollarilt 2026. aastal enam kui 190 miljardile dollarile aastaks 2034.
Hiljutine SportsPro ja Sportradari uuring näitas, et üle 80% spordiorganisatsioonidest kasutab juba praegu AI-d mingil kujul ning 98% kavatseb järgmise 12 kuu jooksul selle kasutamist suurendada. See ei ole enam tulevikutrend – see toimub praegu.
Kõige suurem oht ei pruugi valitseda tippspordis, vaid hoopis harrastus- ja noortespordis. Kui varasemalt piiras ligipääsu heal tasemel trennidele geograafiline asukoht, hind ja kättesaadavus siis tehisintellekt muudab seda.
Täna saab sportlane üles laadida video oma kriketi löögist ja saada kohe tagasisidena biomehaanilise analüüsi. AI-platvormid suudavad tuvastada vigu jalgade töös, kurika tõstes, viskeliigutustes ja liikumismustrites ilma inimtreeneri kohaloluta.
Turule sisenevate toodete hulgast leiab juba näiteks: Kabuni AI Cricket Coaching CricVision Pro Coach Tools StanceBeam Coaching App CrickCoach AI Kotcha AI Running Coach
Need süsteemid pakuvad personaalset tagasisidet, videoanalüüsi, treeningkavasid ja soorituse jälgimist murdosa eest sellest hinnast, mida küsib inimtreener.
Lapsevanematele, kes maksavad igal aastal sadu naelu eratreeningute eest, on see ahvatlev pakkumine. Treeneritele, kes teenivad tulu tehniliste treeningute läbiviimiselt, peaks see aga tekitama ebamugavaid küsimusi.
Enne kui tehisintellektile sõja kuulutame, peame tunnustama selle tugevusi. Uuringud näitavad, et AI on suureks abiks järgmistes valdkondades: Vigastuste prognoosimine Soorituse analüüs Treeningkoormuse juhtimine Taktikaline planeerimine Videoanalüüs Individuaalsed õppeprogrammid
Paljudel juhtudel suudab AI tuvastada mustreid, mida inimene lihtsalt ei näe. AI ei väsi, ei jäta detaile kahe silma vahele, ei unusta ega oma lemmikuid. AI ei saabu treeningule olles hajevil töömurede, pereprobleemide või unepuuduse tõttu.
Mitmetes tehnilistes valdkondades võib tehisintellekt muutuda objektiivselt paremaks kui keskmine treener. Treenerite hulgas on alati eeldatud, et treeneritöö on automatiseerimise eest kaitstud – mina selles enam nii kindel ei ole.
Kui sinu treeningud koosnevad peamiselt: Tehnikate ette näitamisest Standardsete harjutuste läbiviimisest Korduvatest rutiinsetest treeningutest Üldise tagasiside andmisest
…siis võib AI juba praegu olla suuteline täitma olulist osa sinu rollist. Tõsi on see, et mõned sportlased võivad seda isegi eelistada. Tehisintellekt ei mõista kohut, ei karju, tal pole lemmikuid ja on kättesaadav 24 tundi ööpäevas.
Põlvkonnale, kes on üles kasvanud TikToki ja YouTube’iga tundub AI-treener täiesti normaalne. Oht ei seisne selles, et AI saab paremaks maailma tipptreeneritest – oht on selles, et see saab paremaks keskmisest treenerist.
Vaatamata kogu oma võimekusele on tehisintellektil siiski üks suur nõrkus – inimesed.
Hiljutine uuring, mis uuris sportlaste suhtumist AI-põhisesse treeneritöösse, näitas, et sportlased väärtustasid küll AI pakutavat tehnilist tuge, kuid pidasid inimsuhteid oma arengus endiselt kriitilise tähtsusega teguriks. Teine uuring, mis käsitles tehisintellekti sporditreeningutes, järeldas, et juhtimine, mentorlus ja isiklik tugi on jätkuvalt sportlase arengu alustalad.
AI suudab analüüsida sooritust – kuid ei suuda luua kuuluvustunnet. AI suudab mõõta väsimust – kuid ei näe ärevust sportlase silmades. AI suudab tuvastada tehnilisi vigu – kuid ei mõista rasket nädalat koolis, pingeid kodus või enesekindluse kriisi, mis on sageli soorituse languse taga.
Parimad treenerid ei arenda lihtsalt sportlasi, nad arendavad inimesi.
Tulevikuväljavaade
Treenerid, kes peaksid muretsema, ei ole need, kes loovad suhteid. Muretsema peaksid need, kes toetuvad puhtalt tehnilistele teadmistele. Kuna tehnilised teadmised muutuvad üha kättesaadavamaks, võib tulevikutreener näha välja hoopis teistsugune. Vähem juhendaja, rohkem mentor. Vähem ekspert, rohkem suunaja ja toetaja. Vähem tehnik, rohkem inimene.
Iroonilisel kombel võib tehisintellekt sundida treenereid saama paremateks treeneriteks. Kuna masinad muutuvad soorituse analüüsimisel üha võimekamaks, tõuseb emotsionaalse intelligentsuse, empaatia, suhtlemisoskuse ja liidriomaduste väärtus.
Võib-olla polegi tegelik küsimus selles, kas AI asendab treenerid. Küsimus on pigem selles, kas AI selgitab välja need treenerid, kes pole kunagi sisulist treeneritööd teinud. Sest kui sinu väärtust treenerina saab asendada äpiga, siis ei pruugi sinu suurim konkurent enam olla mitte naaberklubi treener. Selleks võib olla nutitelefon sportlase taskus.
Üks suurimaid varjatud probleeme tänapäeva noortespordis ei ole info puudus… vaid vastupidi. Vanemad on sellest häiritud ja ülekoormatud: meilid, graafikud, reeglistikud, tiimi vestlused, treeningplaanid, arengumudelid, turvalise spordi juhised, valikukriteeriumid, sotsiaalmeedia nõuanded. Maht on tohutu. Ja kui inglise keel pole Su emakeel… siis tere tulemast!
Kuskil selle kõige sees on sageli tõeliselt väärtuslikke juhiseid. Lugesin hiljuti ühe riikliku spordiorganisatsiooni sportlase arengukava. See oli suurepärane, läbimõeldud, tõenduspõhine ja selgete arengupõhimõtetega. Oluline kontekst vanematele, treeneritele ja sportlastele.
Oli vaid üks probleem: see oli 87 lehekülge pikk ja maetud sügavale nende veebisaidile. Reaalselt ei hakka peaaegu ükski lapsevanem:
• Seda üles otsima.
• Seda läbi lugema.
• Seda endasse haarama.
• Ja seda siis õigel hetkel rakendama.
Ja see ongi see suhtluslünk, kuhu noortesport pidevalt takerdub. Mitte sellepärast, et organisatsioonid ei hooliks, ja mitte sellepärast, et head infot poleks olemas. Vaid sellepärast, et info jõuab peredeni harva: õigel hetkel, õiges formaadis, õige kontekstiga.
Lapsevanem ei vaja 87-leheküljelist dokumenti autos istudes enne või pärast rasket mängu. Ta vajab: perspektiivi, selgust, julgustust, konteksti selle kohta, mis tegelikult praegu loeb.
See ongi Supporteri üks põhieesmärke. Mitte asendada eksperte. Mitte asendada organisatsioone. Mitte asendada arengumudeleid. Vaid aidata tuua õiged juhised esile õigel ajal – hetkedel, mil vanemad tegelikult otsuseid teevad ja sportlase kogemust kujundavad.
Supporter ei ole Euroopas veel alla laaditav. Et sellest paremat ettekujutust saada, tegi Alex mulle Zoomis tutvustuse.
Lühidalt kokku võttes teeb see täpselt seda, mida lapsevanem spordikontekstis vajada võiks. Rakendus võtab arvesse vanema ja lapse profiili, harrastatavat spordiala ja harrastamise taset, treeningu- ning võistlusgraafikuid ning koostab spordiorganisatsioonide ja teiste verifitseeritud allikate teabe põhjal kontsentreeritud, aja- ja kontekstipõhiseid juhiseid.
Suporteri esimene versioon valmis neli kuud tagasi. Nagu ikka, ei olnud tegijatel esialgu kindlust, kas see ka kasutust leiab, kuid tänaseks on Alexi sõnul allalaadimiste arv ja kasutajate tagasiside rõõmustavalt suur. Tegijatel on plaan kasutada juuli-augusti leitsakut ja vaiksemat perioodi arendustöödeks.
Plaan on, et septembris oleks äpp alla laaditav ka Euroopas ning toimiks ka Androidi platvormil (täna on see saadaval ainult Apple’i iOS-i platvormil).
Palju edu Alexile ja sügisel saab seda juba testida ja kasutada ka Eestis. Eesti keelt äpp juba veidi oskab:)
„Enamik vanemaid liigub kogu spektris sõltuvalt hetkest. See liigitus ei ole sildistamiseks, vaid teadlikkuse tõstmiseks, sest kui me mõistame spektrit paremini, saame toetada peresid ja sportlasi palju tõhusamalt.“ Alex Hocevar
COBRA-käitumine
Enamik lapsevanemaid ei käitu niimoodi kogu aeg. Rahulikel hetkedel asuvad paljud täpselt kuldsel keskteel – nad on kohal, toetavad ja protsessiga kaasas. Aga kõrge pingega hetkedel toimub muutus. Ja paljude vanemate puhul näeb see muutus välja selline:
C (Controlling & over-reactive) – Kontrolliv ja ülereageeriv
O (Blame-focused) – Süüdlasi otsiv
B (Results obsessed) – Tulemust ainuväärtustav
R (Anxious, especially in big moments) – Üle-erutunud, eriti otsustavatel hetkedel
A (Often unintentional… but highly impactful) – Sageli tahtmatult, kuid tugeva mõjuga kogu ümbritsevale
COBRA-käitumine ei tulene tingimata, et ollakse „halb vanem“. See tuleneb tihti soovist, et lapsel läheks hästi, teadmatusest, mida võtmehetkedel öelda, lapse pingele kaasatundmisest ja lõpuks püüdest aidata aga täielikult märgist mööda lastes.
Eemalolev lapsevanem (Ghost Parent)
Mitte iga probleemne spordilapsevanem pole valjuhääline tegelane, kes tribüünilt treenerite, kohtunike ja sportlaste peale karjub. Spektri teises otsas eemalolev lapsevanem, kellest räägitakse palju vähem, kuid kes märkamatult võib olla samuti destruktiivne.
Ta pole füüsiliselt puudu, vaid puudub hetkedes, milledes kohalolek on oluline. Sellised vanemad sageli:
Räägivad väga vähe.
Väldivad raskeid vestlusi.
Ei ole sündmustega emotsionaalsest kaasas.
Eeldavad, et treenerid või klubi tegelevad kõigega.
Ei märka kui ta toetus on vajalik.
Ja täpselt nagu COBRA-käitumine, ei tule see sageli sellest, et ollakse „halb lapsevanem“. Tihti tuleneb see spordikeskkonna mittetundmisest, ülekoormatusest või ajapuudusest, soovist vältida survet või konflikti või mõtteviisist, et „käed eemal“ on igas olukorras hea lahendus.
Kuid sportlased võivad seda puudumist kogeda teisiti. Pärast rasket mängu: ei mingit vestlust. Enne võistlust puudub nähtav toetus. Raskuste ajal ei mingit emotsionaalset huvi. Ja aja jooksul hakkab noor tundma, et on asjadega täiesti üksi.
Olla hea spordilapsevanem ei tähenda iga hetke kontrollimist. Kuid see ei tähenda ka neist hetkedest kadumist.
Toetav lapsevanem (The Supporter Parent)
Kõige paremad spordivanemad ei ole tavaliselt need kõige häälekamad. Nad pole ka need, kes kogemusest täielikult kaovad. Nad asuvad spektri keskel – kohal olevad, rahulikud, toetavad.
Toetavad vanemad teevad paari asja teisiti. Nad mõistavad, et nende roll ei ole igal hetkel treenida, igat probleemi lahendada või tulemusi kontrollida.
Nende roll on toetada sportlast läbi ta kogemuste. Nad mõistavad, et vanema roll ei ole igas olukorras ühesugune. 7-aastane, kes proovib ala esimest korda, vajab midagi hoopis teistsugust kui 16-aastane tippsporti navigeerija.
Toetavad vanemad mõistavad midagi veel enamat:
Treenerid võivad vahetuda.
Võistkonnad võivad muutuda.
Vahel muutuvad isegi spordialad.
Suhe vanemaga jääb.
Kaua pärast hooaja lõppu, treeneri vahetumist või tulemuste unustamist mäletab sportlane ikkagi seda, mis tunne tal vanemaga selle kogemuse vältel oli.
Ja mis kõige tähtsam, nad mõistavad, et mitte iga hetk ei vaja reageerimist. Vahel vajavad sportlased julgustust, vahel perspektiivi ja vahel vajavad nad lihtsalt vanemat, kes on emotsionaalselt stabiilselt nende kõrval.
