Steve Whelan Tennisetreener ja treenerite koolitaja
Sellel nädalal juhendasin teismelist poissi, kes tundi saabudes nägi välja, nagu pigem sooviks ta olla kus iganes mujal.
Oli õhtune treening pärast pikka koolipäeva. Eelnenud oli tihe nädalavahetus erinevaid spordialasid harrastades ning tema sõnul polnud tal just eriti hea päev olnud.
Mõni aeg tagasi oleksin tõenäoliselt teinud sellest küsimuse pingutusest ja austusest.
„Kui mina pühendan sulle oma aja, pead sa pingutama.“
Varemalt tõstsin ka vahel häält või tegin treeningu intensiivsemaks, uskudes, et suudan rohkem nõudes motivatsiooni tekitada.
Tagasi vaadates oli see tihti reaktsioon sellele, mida noore sportlase käitumine minus tekitas, selle asemel et püüda mõista, milleks ta tol hetkel võimeline oli.
Seekord lähenesin asjale teisiti.
Meil oli üks tund ja siseväljak. Mida kasulikku saaksime ette võtta?
Ütlesin poolnaljatades: „Kui sul on paagis alles vaid 10%, anna mulle seitse ja jäta ülejäänud kolm koju jõudmiseks.“
Seejärel küsisin, mida ta tahaks teha.
„Lendpalle.“
Oleks olnud lihtne seista seal ja ette sööta. Selle asemel ehitasime tema valiku ümber mängu.
Kasutasime oranži palli. Tema pidi katma ainult pallingukaste, samas võides lüüa minu täisväljakusse. Tema poolel ei tohtinud pall kordagi põrkuda. Me servisime, tõrjusime ja mängisime punktidele.
Katta oli vähem väljakut, kuid sellegipoolest oli olemas vastane ja lahendamist vajav ülesanne. Tal oli võimalus teha pallingust võrku tõuse, liikuda pallile ja mõelda välja, kuhu see suunata.
Järgnes lõbus ja võistluslik treening. Ta tuli asjaga kaasa ning meil oli midagi tähendusrikast, mille kallal töötada.
Ma ei tea, mis sellest ühest tunnist talle meelde jäi, kuid ma nägin, et ta lõi kaasa ja nautis mängu.
Ma ei olnud treeningu eesmärki hüljanud. Ma olin nõudmisi kohandanud selliselt, et ta jõuaks panustada.
Mõnikord räägime pühendumisest nii, nagu peaksid mängijad saabuma iga kord trenni ühesuguse energia, entusiasmi ja võimekusega. Kuid nad saabuvad koos kõige muuga, mis on nende elus sel päeval juhtunud. Kool, teised spordialad, väsimus, pettumus – asjad, millest me ei pruugi midagi teada.
Selle mõistmine ei tähenda ootustest loobumist. See tähendab oma ootuste kohandamist vastavalt inimesele meie ees.
Sel õhtul sündis kõige kasulikum treeneriotsus enne, kui esimene pall sai löödud. See oli otsus mitte tõlgendada tema väsimust kui austuse puudumist.
Enne kui küsime, miks mängija ei vasta meie ootustele, peaksime ehk küsima, kas oleme mõistnud, mida ta antud hetkel suudab ja meilt vajab.
Michael O’Connor,Active Lincolnshire kommunikatsioonijuht, tippspordi treener ja treenerite koolitaja
Aastaid on spordi üks eesmärke olnud suhteliselt lihtne ja selge – anda tüdrukutele samad võimalused mis poistele – sama palju kehalise kasvatuse tunde, samasugune ligipääs spordirajatistele, sama võimalus liituda klubiga, samad võistlused, sama treeneritöö.
See kõlab õiglaselt, kuid on üks probleem – võrdsed võimalused toimivad vaid siis, kui inimesed jõuavad selle võimaluseni umbes samalt lähtepositsioonilt. Üha enam näitavad tõendid, et poiste ja tüdrukute puhul ei ole see nii.
Ehk siis võib-olla ei peaks me küsima, kas tüdrukutele on antud samad võimalused osaleda, vaid kas me oleme loonud tingimused, mis võimaldavad neil neid võimalusi kasutada.
Võimalused võivad olla ju võrdsed, kuid see kuidas neid kogetakse ei ole.
Uusim uuring „Youth Sport Trust Girls Active“, milles osales 17 971 noort 137 koolist, toob selle erinevuse eriti teravalt esile.
Tüdrukutele ei meeldi kehaline kasvatus 3,8 korda tõenäolisemalt kui poistele ning nad ei tunne end sportimises osaledes enesekindlalt 3,4 korda tõenäolisemalt. Samuti ei ole nad kaks korda tõenäolisemalt iga päev 60 minutit kehaliselt aktiivsed.
See on oluline, sest poisi ja tüdruku võib panna täpselt samale väljakule, täpselt samal ajal, täpselt sama treeneriga ning nimetada seda võrdsuseks aga tegelik kogemus võib olla täiesti erinev.
Üks võib saabuda enesekindlana usaldades oma keha ja võimeid. Teine võib muretseda selle pärast, et teda jälgitakse ja arvustatakse kuidas ta riides on või kas ta on piisavalt hea.
Võimalused on samad. Takistused mitte.
Lõhe ei teki järsku 15-aastaselt
Kaheldav on ka levinud arusaam, et tüdrukud kaotavad teismelisena lihtsalt huvi spordi vastu. Pigem nende kogemusega toimub midagi.
Youth Sport Trust’i uuringus 2024 aastal leiti, et 86% 7–8-aastastest tüdrukutest nautis kehalist kasvatust. 14–15-aastaselt oli see näitaja langenud vaid 56%-le.
Samal ajal tõusis nende osakaal, kes väitsid, et enesekindluse puudumine takistab neil aktiivsemalt osaleda 7–8-aastaste 26%-lt 14–15-aastaste 46%-le.
Organisatsiooni „Women in Sport“ uuring maalib sarnase pildi. Selgus, et 43% teismeeas tüdrukutest, kes pidasid end varem spordilembeseks, eemaldusid spordist pärast algkooli, võrreldes 24% poistega. Teismeliste tüdrukute seas vastas 61%, et osaledes spordis vaadatakse neid pidevalt hinnanguid andvalt ja arvustavalt.
See ei näe välja nagu tüdrukute äkiline otsus, et sport pole nende jaoks. See näeb välja nagu sport muutuks nende jaoks järk-järgult ebamugavamaks.
Võrdsus eirab seda, mis toimub väljaspool treeningut
On veel üks kiht. Asi pole ainult soos. Sissetulek, etniline kuuluvus, puue, geograafia, kultuur ja perekondlikud olud võivad kõik mõjutada inimese võimet osaleda.
„Girls Active“i 2025 aasta uuring leidis, et tüdrukud, kellel esines kaks või enam täiendavat ebavõrdsuse tunnust, ei meeldinud kehaline tegevus 1,6 korda tõenäolisemalt ja nad ei tundnud end osaledes enesekindlalt 1,3 korda tõenäolisemalt kui tüdrukud, kellel neid täiendavaid ebavõrdsusi polnud.
StreetGamesi poolt parlamendile esitatud uuring näitas, et vähem toetatud kogukondade noorte naiste ja tüdrukute seas olid sagedamini märgitud takistusteks enesekindluse puudumine (39%), taskukohasus (38%), aja puudumine (36%), ärevus (35%) ja madal enesekindlus/ebamugavustunne (35%).
Seega lihtne väide, et „treening on kõigile kättesaadav“, ei lahenda päriselt probleemi.
Kas nad saavad endale lubada kohale sõitmist? Kas nad tunnevad end kojusõidul turvaliselt? Kas nad saavad kanda midagi, milles tunnevad end mugavalt? Kas nad näevad osalemas endaga sarnaseid inimesi? Kas nende sõbrad on seal? Kas nad tunnevad, et kuuluvad sinna?
Ligipääsu olemasolu ei tähenda tegelikku ligipääsetavust.
Peame liikuma võrdsuselt võimestava õigluse (sidususe) poole
Siinkohal peab sport muutuma nüansirikkamaks. Võrdsus (equality) ütleb: kõik saavad sama võimaluse. Õiglus (equity) küsib: mida vajab iga inimene, et sellest võimalusest tegelikult kasu saada?
See võib tähendada ainult tüdrukutele mõeldud treeninguid. See võib tähendada teistsuguseid varustus – midagi, mida toetab ka naiste ja võrdõiguslikkuse komisjoni uurimus tüdrukute ja naiste teakistuste kohta spordis.
See võib tähendada keskkonna, võistlusformaadi, treeningstiili või aegade muutmist. See võib tähendada transpordi või varustuse subsideerimist. Ja mis kõige tähtsam, see võib tähendada tüdrukutelt endilt küsimist.
Kohalike omavalitsuste liit (LGA) toob esile näiteid, kus tüdrukud on asetatud otsustamisel keskmesse – nad selgitavad välja oma vajadused ja loovad lahendusi koos korraldajatega, selle asemel, et täiskasvanud lihtsalt otsustavad, mida neile pakkuda.
See on põhimõtteline muutus. Selle asemel, et küsida: „Kas oleme pakkunud tüdrukutele sama asja?“, hakkame küsima: „Mis peaks muutuma, et tüdrukud tahaksid siin olla?“ Need on väga erinevad küsimused ja viivad väga erinevate spordimudeliteni.
Kui tahame tõsiselt vähendada ebavõrdsust kehalises aktiivsuses, peaks võrdne võimalus olema alguspunkt, mitte lõppeesmärk.
Kaasava spordisüsteemi mõõdupuu ei ole see, kas kõigile pakutakse sama ust – vaid see, kas igaühel on tegelikult võimalus sellest uksest sisse astuda.
