Steve Whelan Tennisetreener ja treenerite koolitaja
Sellel nädalal juhendasin teismelist poissi, kes tundi saabudes nägi välja, nagu pigem sooviks ta olla kus iganes mujal.
Oli õhtune treening pärast pikka koolipäeva. Eelnenud oli tihe nädalavahetus erinevaid spordialasid harrastades ning tema sõnul polnud tal just eriti hea päev olnud.
Mõni aeg tagasi oleksin tõenäoliselt teinud sellest küsimuse pingutusest ja austusest.
„Kui mina pühendan sulle oma aja, pead sa pingutama.“
Varemalt tõstsin ka vahel häält või tegin treeningu intensiivsemaks, uskudes, et suudan rohkem nõudes motivatsiooni tekitada.
Tagasi vaadates oli see tihti reaktsioon sellele, mida noore sportlase käitumine minus tekitas, selle asemel et püüda mõista, milleks ta tol hetkel võimeline oli.
Seekord lähenesin asjale teisiti.
Meil oli üks tund ja siseväljak. Mida kasulikku saaksime ette võtta?
Ütlesin poolnaljatades: „Kui sul on paagis alles vaid 10%, anna mulle seitse ja jäta ülejäänud kolm koju jõudmiseks.“
Seejärel küsisin, mida ta tahaks teha.
„Lendpalle.“
Oleks olnud lihtne seista seal ja ette sööta. Selle asemel ehitasime tema valiku ümber mängu.
Kasutasime oranži palli. Tema pidi katma ainult pallingukaste, samas võides lüüa minu täisväljakusse. Tema poolel ei tohtinud pall kordagi põrkuda. Me servisime, tõrjusime ja mängisime punktidele.
Katta oli vähem väljakut, kuid sellegipoolest oli olemas vastane ja lahendamist vajav ülesanne. Tal oli võimalus teha pallingust võrku tõuse, liikuda pallile ja mõelda välja, kuhu see suunata.
Järgnes lõbus ja võistluslik treening. Ta tuli asjaga kaasa ning meil oli midagi tähendusrikast, mille kallal töötada.
Ma ei tea, mis sellest ühest tunnist talle meelde jäi, kuid ma nägin, et ta lõi kaasa ja nautis mängu.
Ma ei olnud treeningu eesmärki hüljanud. Ma olin nõudmisi kohandanud selliselt, et ta jõuaks panustada.
Mõnikord räägime pühendumisest nii, nagu peaksid mängijad saabuma iga kord trenni ühesuguse energia, entusiasmi ja võimekusega. Kuid nad saabuvad koos kõige muuga, mis on nende elus sel päeval juhtunud. Kool, teised spordialad, väsimus, pettumus – asjad, millest me ei pruugi midagi teada.
Selle mõistmine ei tähenda ootustest loobumist. See tähendab oma ootuste kohandamist vastavalt inimesele meie ees.
Sel õhtul sündis kõige kasulikum treeneriotsus enne, kui esimene pall sai löödud. See oli otsus mitte tõlgendada tema väsimust kui austuse puudumist.
Enne kui küsime, miks mängija ei vasta meie ootustele, peaksime ehk küsima, kas oleme mõistnud, mida ta antud hetkel suudab ja meilt vajab.
Michael O’Connor,Active Lincolnshire kommunikatsioonijuht, tippspordi treener ja treenerite koolitaja
Kirjutasin sellest ka möödunud aastal, kuid sel septembril tundub see teema palju isiklikum.
Mu vanim laps alustas just 11. klassi (Inglismaa koolisüsteemis põhikooli viimane ehk GCSE eksamite aasta).
Nagu tuhanded noored üle terve riigi, astub ka tema aastasse, kus eksamid muutuvad korraga väga reaalseks. Proovieksamid, kordamistunnid, praktilised tööd, vestlused gümnaasiumihariduse jätkamisest ning pidev meeldetuletus, et need tulemused on määrava tähtsusega.
Iga treener teab põhikooli lõpuklassi keerukusi – õppemaht kasvab järsult, kordamisrühmi tekib juurde ning järsku on “laupäevane võistlus” esimene asi, mis plaanist välja langeb.
Mõistan, miks see nii on. Vanemad otsivad turvatunnet, õpilased tajuvad panuseid ja koole hinnatakse tulemuste põhjal. Kuid spordi edendaja ja tippsporditreenerina usun, oleme omaks võtnud kahjuliku müüdi: nagu oleks sport luksus, mille teenid välja alles pärast eksameid, mitte tööriist, mis aitab eksameid edukamalt sooritada.
Kuid tõenduspõhi on üsna selge: aktiivseks jäämine eksamite ajal toetab tähelepanu, tunnetusprotsesse, vaimset tervist ja (mis eriti oluline) valmisolekut õppida.
Eksami aasta probleem ei ole aeg. See on füsioloogia.
Kui õppimise pinge tõuseb, teevad õpilased sageli kolme asja:
Nad istuvad rohkem (kordamine = istuv eluviis)
Nad magavad halvemini (stress, ekraanid, hilisõhtune tuupimine)
Nad kitsendavad oma identiteeti (st “olen inimene” muutub “olen oma hinded”)
Selline kokteil on õppimisele päris kahjulik.
Sport ei “röövi” vaimset võimekust. See kaitseb seda – parandades keskendumist, stabiliseerides meeleolu ja aidates ajul stressi reguleerida. Noorte Spordifondi (Youth Sport Trust) tõendite ülevaade võtab selle kokku lühidalt ja otse: kehaline aktiivsus on seotud parema õppimise ning edasijõudmisega ja see aitab lastel keskenduda, mis omakorda tõstab õpitulemusi.
Mida ütlevad uuringud liikumise ja õppetöös edasijõudmise kohta
1) Kehaline aktiivsus on seotud paremate akadeemiliste tulemustega (sealhulgas GCSE tulemustega)
Ühendkuningriigi kohortuuring (ALSPAC) tuvastas pikaajalise positiivse seose mõõduka kuni tugeva kehalise aktiivsuse (MVPA) ja hilisemate akadeemiliste tulemuste vahel noorukieas.
Noorte Spordifondi tõenduspõhine raport viitab spetsiaalselt Ühendkuningriigi tulemustele, mis näitavad, et mõõdukas kuni tugev kehaline aktiivsus varajases noorukieas on seotud paremate tulemustega kõigis õppeainetes ja ka lõpueksamite tulemustes.
2) “Rohkem sporti” ei tähenda “halvemaid hindeid”
Üks vanemate suuremaid hirme on: kui mu laps treenib, siis tema hinded langevad. Kuid Briti noorukite kehalist aktiivsust ja eksamitulemusi uurinud teadustöö näitab, et mure, nagu kahjustaks sportimine akadeemilist sooritust, on alusetu.
3) Istuv eluviis ja ekraanid on tegelik oht õpitulemustele
Statistika, mis peaks iga eksamieas lapse vanema paneb mõtlema: Briti noorukite puhul hindas uuring, et üks täiendav tund ekraaniaega päevas umbes 14–15 aasta vanuses vastas umbes kahe GCSE hinde võrra madalamale tulemusele (nt hinne B hoopis D asemel).
Ehk kui me jätame ära spordi, et “teha aega” õppimisele, mis täidab selle tühimiku? Mitte alati kvaliteetne õppimine. Sageli on selleks madala kvaliteediga istumis aeg ja ekraanid.
4) Treening toetab otseselt tähelepanu ja keskendumisvõimet
Mahukas hulk teadustöid seob kehalise aktiivsuse tunnetuslike tulemuste ja täidesaatvate funktsioonidega (vaimsed oskused, mis seisavad planeerimise, tähelepanu kontrolli, töömälu ja segavate tegurite tõrjumise taga). Süstemaatilised ülevaated ja metaanalüüsid noorte seas näitavad üldist positiivset seost kehalise aktiivsuse/füüsilise vormi ning tunnetuslike ja akadeemiliste tulemuste vahel (isegi kui mõjud varieeruvad sõltuvalt uuringu disainist).
Ja me ei räägi ainult pikaajalisest tervisest. On tõendeid, et pärast kehalist aktiivsust suudavad lapsed paremini keskenduda kooliülesannetele.
5) Treening vähendab eksamiärevust
Eksamiärevus ei ole lihtsalt “närveerimine”. See kahjustab meenutamist, töömälu ja otsuste langetamist pinge all. Treeningusekkumiste metaanalüüs leidis, et treening võib vähendada õpilaste eksamiärevust võrreldes kontrollrühmadega.
Hoolides hinnetest, peaks hoolima ka vaimsest seisundist, milles õpilane eksamitööd kirjutama istub.
Eksamistressi teema, millest mööda vaadatakse
On ka laiem tõde, mida me väldime: GCSE süsteem võib tekitada kahjulikul tasemel pinget. Hiljutine Ühendkuningriigiga seotud analüüs raporteeris seoseid 15-aastaselt kogetud eksamistressi ja hilisemate vaimse tervise riskide vahel – need seosed olid piisavalt tugevad, et algatada avalikku arutelu süsteemsete lahenduste üle.
Mida teeksin teisiti koolina ja vanemana
Ma ei ütle, et “treeni nagu hooaja eel”. Ma ütlen: ära loobu harjumusest, mis hoiab sinu tunnetusprotsessid ja keskendumise toimivana.
1) Loo “Minimaalse toimiva spordi” (Minimum Viable Sport) kohustus
Eksamiperioodidel tee sportimine lihtsamaks aga ära jäta ära:
1 nädalasisene treening (45–60 min)
1 laupäevane võistlus või 60–90 minutit aktiivset osalemist
Soovi korral: 10–20-minutilised liikumispausid õppimispäevadel
See ei ole tulemuste saavutamiseks. See on aju töökorras hoidmiseks.
2) Kaitse identiteeti
Alla 15-aastased noored ei kaota eksamiperioodil ainult kehalist aktiivsust. Nad kaotavad ka:
kuuluvustunde (meeskond)
staatuse (oma rolli)
emotsionaalse maanduse (võistlus, mäng)
perspektiivi (elu väljaspool hindeid)
Õpilasel, kes trenniga jätkab, on sel perioodil olemas teine koht, kus ta saab olla edukas.
3) Loo “eksamitark” sport, mitte “rohkem sporti”
Kui ma treenin lõpueksamite hooajal kuni 15-aastaseid, siis ma kohandun:
lühemad treeningud
kõrge kaasatus, väike vaimne koormus
palju otsustusmänge (mitte pikad tehnilised drillid)
lõpeta treening värskuse ja energiaga, mitte kurnatusega
Eesmärk on: nad lahkuvad treeningult teravamatena kui sinna tulles.
4) Räägi vanematega ausalt: sport on osa õppimisplaanist Sõnum ei tohiks olla “sport versus õppimine”. See peaks olema: “Sport on viis, kuidas säilitame fookuse, une, meeleolu ja stressikontrolli, et õppimine oleks tulemuslik.”
Stressis, istuvas ja unepuuduses kehas õppimine on sageli lihtsalt ajaveetmine õpiku läheduses.
