51 aastane Taani fitnessitreener Tom Hoel püstitas maailmarekordi hoides plankasendit 4 tundi 28 minutit.

Hoel valmistus rekordiürituseks üheksa kuud treenides spetsiaalse programmi järgi, järgis hoolikalt toitumist ja unerežiimi ning loobus täielikult alkoholi tarvitamisest. Ta lõi oma varasemat rekordit 80 minutiga ja võitis maailmarekordi tagasi oma nimele, olles selle vahepeal kaotanud Hiinlasele Mao Weidongile eelmise aasta oktoobris.

“Ma pole eales end sel määral pingutanud. Olin tõsises kriisis pea kaks tundi ja vaidlesin enesega sisimas ning lõpuks küsisin aega ning sain vastuseks 3 tundi 41 minutit – ma olin arvanud et olen ikka alla kolme tunni ning alla andmas, kuid kui ma sain aru, et ma olin oma endise rekordi juba ületanud ja eesmärk oli käeulatuses, siis koondasin kogu oma keha ja meele jõu.”

Kes ei ole plankasendiga kursis – see on asend, milles tuleb hoida keha ja jalad sirgelt maapinna kohal toetudes ainult küünarnukkidele ja varvastele.

Keskmine inimene suudab plankasendis püsida umbes 2 minutit ning mõned tugevamate kehalihastega inimesed 5 minutit.

Allikas: Human Kinetics http://humankinetics.me/2015/05/29/new-world-record-for-longest-plank/#more-28820

Foto: © RobertNyholm / Fotolia

Mängu intelligents ei ole ilmtingimata midagi kaasasündinut, see on artikli „Mängu intelligents meeskonnaspordis“ autorite sõnul õpitav. Artikli kaasautor ja endine NHL staar Niclas Lidström on selle elavaks tõendiks.

Uuringu autorid Carl Lindberg ja Jan Lennartsson, endine Chalmers Ülikooli kaas-professor, uurisid põhjalikult endise NHL mängija Nicklas Lidström’I liikumisi mängus, eesmärgiga arendada välja matemaatiline teooria meeskonna mängu intelligentsist. Teoori keskseks ideeks oli, et iga mängusituatsiooni tuleks hinnata tema potentsiaali ehk tõenäosuse põhjal, et oma meeskond saab punkti ja vähendada tõenäosust, et vastas meeskond selle saaks, minimeerides vastase parimaid valikuid.

Nad tutvustasid oma mõtteid Lidströmile ja selgus, et tema mõtted, kuidas tulemuslikumalt mängida kattus nende teooriaga.

Lidström, arvatavalt parim kaitsemängija keda jäähoki ajalugu on näinud, oli pikalt tuntud salapärase „midagi enamat“ poolest, mis tõstis teda kaitsemängijate hulgas kõrgele esile. Lidstömi sarnaste väljapaistvate mängijate kohta öeldakse tihti, et nad loevad hästi mängu.  Oma artiklis „Mängu intelligents meeskonnaspordis“ püüavad Lindberg ja Lennartsson näidata, et mitte geenid ei olnud need, mis tegid Lidstörmi suureks, vaid statistika kasutamine ning elav hokilegend on nendega nõus.

Lidström kinnitab, et mängijana positsioneeris ta end alati nii, et panused oleks tema kasuks, pidevalt analüüsides mängu ja õppides millal triblada, millal sekkuda ja millal olla ootel ja valvel.

Uuringu idee tekkis, kui üks uurijatest, Carl Lindberg asus mängima kaitsemängijana veteranide meeskonnas. Kuidas ta peaks mõtlema, et saada paremaks mängijaks? Kuidas ta saaks kombineerida oma teadmisi mängust teadmistega matemaatikast ja statistikast parandamaks oma väljavaateid olla edukas. Ambitsioon oli sõnastada teaduslikud põhimõtted, kuidas leida parim võimalik liikumine igas konkreetses olukorras, mitte „võidelda iga olukorra võidu eest“.

Uurides Lidströmi mänge täheldas Lindberg algatuseks, et Lidström  ei olnud teistest mängijatest suuremakasvulisem ja ka mitte erakordselt tugev ega ka kiire. Ikkagi pärjati teda tihti parima mängija nimega sest ta oskas alati olla õiges kohas ja tegutseda tulemuslikult.

Uurijad osutavad oma artiklis, et Lidström analüüsis, kuidas mingis olukorras mängida, toetudes kindlatele printsiipidele. Ta ei toetunud ainuüksi oma mängutundmisele ja osavusele vaid ka põhimõttele, et vastase parimaid valikute vähendamine annab talle statistilise eelise. Võrreldes teiste mängijatega eelistas ta sagedamini pigem hoida tagasi kui rünnata litrit, sööta varem ja vältida triblamist kui ta oli viimasel kaitseliinil. Olles üks ühele olukorras esimesel kaitseliinil, püüdis ta harilikult tekitada omale rohkem ruumi ja sirutas oma võimaluste parandamiseks hokikepi nii kaugele ette kui võimalik vastasründaja ette. Kaks ühele olukordades erines ta strateegia enamikest teistest kaitsemängijatest, kes keskendusid litriga ründajale ja lasid litrita ründajal enamasti minna. Lidström ei lasknud kunagi litrita ründajat silmist, hinnates, et söötmine oleks vastase parim valik.

Kui enamasti tikub mängu statistika keskenduma sellele, kuidas asjaolud kindlas ajapunktis on siis „Mängu intelligents meeskonnaspordis“ keskendub sellele, kuidas asjad võiksid olla tulevikus. Artikli ideed on lihtsad, kuid selleni jõudmise teed ja tulemused on kaugel sellest.

Uuring on teostatud Chalmers’i Tehnoloogia Ülikooli ja Gothenburg’i Ülikooli koostöös ja avaldatud teadusajakirjas PLOS ONE http://journals.plos.org/plosone/article?id=10.1371/journal.pone.0125453

Allikas: Chalmers University of Technology http://www.mynewsdesk.com/uk/chalmers/pressreleases/game-intelligence-can-be-learnt-1160899

 

     Foto: Joe Raedle/Getty Images

Eakad kes treenivad 30 minutit päevas kuus korda nädalas, elavad tõenäoliselt kauem kui nende sohval aega veetvad eakaaslased. Ka suhteliselt lühiajaline regulaarne treenimine, sõltumata intensiivsusest, on sama kasulik kui suitsetamisest loobumine, ütlevad uuringu autorid.

Tõendid pärinevad Norras läbiviidud pikaajalisest ja ulatuslikust uurimisprojektist nimetusega Oslo uuring. Uuring algatati 1972-73 aastal ja sinna kaasati 15 000 ajavahemikus 1923 – 1932 aastal sündinud meest. Nende terviseandmed kontrolliti ja nad nõustusid andma regulaarset teavet oma elulaadi ja kehalise aktiivsuse kohta.

2000-daks aastaks oli meestest elus 12 700, kelledest 5700 olid nõus uuringus jätkama. 2011 aastaks vähenes surma tõttu uuringus osalejate arv veidi alla 3600. Uuring oli fokuseeritud regulaarse treeningu mõjule perioodil 2000-2011, ajal mil osalejad olid 70-80 aastased.

Uuringus leiti, et mõõduka kehalise koormusega (keskmiselt 30 minutit 6 korda nädalas) harjutamine seostub suremuse riski vähenemisega 40 %. Nende puhul, kes treenisid tõsisemalt, mis oli defineeritud kui intensiivne treening paar korda nädalas, oli eluiga keskmiselt 5 aastat pikem võrreldes passiivsete eakaaslastega.

Norra Sporditeaduste Instituudi professori Ignar Holme juhitud uuring on publitseeritud  teadusajakirjas Bitish Journal of Sports Medicine http://bjsm.bmj.com/content/49/11/743.full.pdf+html?sid=e7d19401-e92a-4f64-a771-08f87c9e847a

Uuringu tulemusi kallutab veidi asjaolu, et peale taaskäivitamist 2000. aastal olid uuringus osalevad mehed ilmselt parima tervisega ellujäänud. Kuid isegi seda arvesse võttes on regulaarse treeningu mõju ilmne – „ Eakate terviseprobleemide ennetustöös peaks treening olema samaväärne sihtmärk kui suitsetamisest loobumine“ leiavad uuringu autorid.

Allikas: The Guardian http://www.theguardian.com/society/2015/may/15/daily-exercise-as-beneficial-to-health-in-old-age-as-quitting-smoking-study-finds?CMP=EMCNEWEML6619I2

Ülikooli arstiteaduste instituudi teadurid uurisid meeste ja naiste rekordeid (kaasaarvatud Olümpia ja maailmarekordid) ajavahemikus 1886 kuni 2012 ja jälgisid mis juhtus alates 1932 aastast (siis tulid sporti steroidid) ning leidsid, et dopingu mõju tulemuste paranemisele oli eeldatust oluliselt väiksem.

Tulemused avaldati ajakirjas Journal of Human Sport and Exercise.

„Uurimise alla võeti mõned vähem testitud kuid populaarsed ja 26 enim dopingu kasutamise osas kontrollitud spordiala, sealhulgas 100 m jooks, tõkkejooks, kõrgushüpe, kaugushüpe, kuulitõuge ning mõned talialad nagu kiiruisutamine ja suusahüpped. Dopingutarvitamisega vahelejäänud sportlastel ei erinenud elu parimate tulemuste keskmine kuigi oluliselt nende tulemustest, keda peeti dopingaineid mitte-tarvitanuteks. Võttes arvesse, et kõigil juhtudel dopingukasutamine ei olnud tuvastatud, ei parandanud doping, vastupidiselt levinud arvamusele, tulemusi,“ ütleb artikli juhtautor Dr Aaron Hermann.

Uuring toetab Hermann and Henneberg’i varasema, 2012.a uuringu peamisi järeldusi: 1) tõenäoliselt süstemaatiline, teaduslikult toetatud dopingutarvitamine, kus kõik mõjud on täpselt teada ja kontrollitud, võib aidata kaasa tulemuste paranemisele, kuid 2) ilmselt dopingu tarvitamise keelatud iseloomust tulenevalt on dopingutarvitamise võimalused piiratud, nii ainete kättesaadavuse kui ka teadusliku ja meditsiinilise toetuse osas, mis oleks tulemuslikkuseks vajalik. Selle tulemusel on dopingu kasutamise strateegiad ebaefektiivsed ja võivad isegi tulemusi halvendada. Kuigi erinevad uurijad võivad näha üksikute sportlaste puhul tulemuste paranemist, ei peegeldu see üleüldises pildis – statistiliselt ei ole dopingutarvitamisel olnud tulemustele olulist mõju. Selle ainsaks seletuseks on, et doping, tekitades väikest paranemist ühes võistlus-soorituse aspektis võib põhjustada teistes aspektides vastupidise tulemuse ja negatiivse efektina seda ületada.

Kuigi üksmeelt erinevates uurijate vahel dopingu mõju osas tippmarkidele ei ole, suunab uuring mõtlema dopingu reaalse efektiivsuse üle ja lisab moraalsetele argumentidele praktilisi kaalutlusi sellest hoidumiseks.

Loe uuringut http://www.jhse.ua.es/jhse/article/view/699/1012

New Mexico Ülikooli teadlased leidsid hiljuti avastatud hormooni, Irisini uurides, mida lihased toodavad peale füüsilist koormust, et see aitab vähendada rinnavähi riski ja suurendab rinnavähi raviks kasutatavate kemoteraapia preparaatide tõhusust.

Uuringu tulemuste kohaselt on naistel, kes treenivad regulaarselt, 30 – 40% väiksem risk haigestuda rinnavähki ja suurem ellujäämise tõenäosus haigestumise korral.

Kuigi uuringute tulemused viitavad hormoonide olulisele rollile, seisab täpsete seoste kindlaks tegemine veel ees.

Irisini avastasid Harvardi Meditsiinikooli teadurid, kes tuvastasid, et selle tase seoses füüsilise koormusega tõuseb ja mõjub ergutavalt ainevahetusele teatud kudedes nagu rasvkude.

Roger Vaughan, New Mexico Ülikoolis kraadi omandanud, Texase Tehnoloogiaülikooli doktor sõnab: „Irisin tervendab ergutades üldist ainevahetust ja tõendab veelkord regulaarse treeningu olulisust. Me oleme arutlenud selle üle, et Irisin võib lisaks ainevahetusele mõjutada ka teisi tähtsaid rakusiseseid protsesse, avardades treeningu mõju ja sellega tulemusena hormoonide taset.“

Hormoon Irisin on saanud nime Kreeka „sõnumitooja“ jumala nime Irise järgi.

Pildil Irisini uurinud New-Mexico Ülikooli teadlaste meeskond:  Nicholas Gannon, Kristina Trujillo, Christine Mermier

Allikas: University of New Mexico

Foto: Jo McCulty, Courtesy of Ohio State University

Uus jooksulint on varustatud sensoritega, mis signaliseerivad veomehhanismile jooksja asukohta lindil. Tempot tõstes ja lindil ette poole liikudes, kiireneb automaatselt lindi liikumine, aeglustades ja lindil tahapoole jäädes, aeglustub ka lindi kiirus.

Tulemuseks on õuesjooksmisele lähedane jooksutunne, ütleb üks väljatöötajatest Steven T. Devor (fotol esiplaanil), Ohio Ülikooli kinesioloogia dotsent. „Õues joostes ei pea kiirendamiseks ja hoo mahavõtmiseks ju mingit nuppu vajutama. Uus jooksulint reageerib sujuvalt tempomuutustele ja jooks sellel tundub loomulik.“

Devor arendas jooksulindi välja koostöös oma endise aspirandi ja nüüdse Põhja-Kentucky Ülikooli dotsendi Cory Scheadler’iga.

Teadlased avaldasid oma artikli täiustatud jooksulindist veebiajakirjas Medicine & Science in Sports and Exercise.

Allikas: http://www.sciencedaily.com/releases/2015/04/150414093546.htm

Kas tarvitada peale treeningut spetsiaalseid sportlastele mõeldud toidulisaneid või süüa kiirtoitu, ei mõjuta oluliselt treeningjärgset glükogeeni taseme taastumist ja suutlikkust järgneval treeningul, kinnitab Montana Ülikoolis läbiviidud uuring.

Loe lähemalt uuringu kokkuvõtet: http://journals.humankinetics.com

Marylebone’i Kriketiklubi ja heategevusfondi Chance to Shine läbiviidud uuringu andmetel loobuvad lapsed, ka isegi kaheksa aastased, sportimisest oma vanemate halva käitumise pärast.

1002-st 8 kuni 16 aastasest uuringus osalejast vastas 45%, et nende vanemate piinliku käitumise pärast on nad tundnud, et ei taha enam spordiga tegelda.

84% küsitletud laste vanematest nõustusid, et negatiivne käitumine heidutab lapsi spordis osalemast.

41% uuringus osalenud lastest ütlesid, et vanemad on nende sooritust kritiseerinud, 16% ütles, et seda on juhtunud sageli või pidevalt. 58% vanematest arvas, et võrreldes nende noorusega karjuvad vanemad väljakuääres enam.

Üks laps teatas, et ta nägi oma ema purustamas auto aknaklaasi kui vastasvõistkond sai pukti, teine laps nägi kuidas üks isa lõi kohtunikku, kui ta laps väljakult eemaldati, ühele vanemale meenus, et ta oli sunnitud kutsuma politsei, kui vastaspoolte vanemad läksid kaklema.

Heategevusfondi Chance to Shine treenerid on alustamas suveprogrammi, kuidas harrastada sporti võistluslikult kuid sportlikus vaimus 3500 lapsele enam kui 5000 koolis.

Treenerite esindaja Kate Cross, ütleb: „me tahame, et lapsed oleksid võistluslikud, kuid on piirid, mida ei tohiks ületada ja see käib mitte üksnes laste vaid ka nende mängu vaatama tulnud liigselt survestavate vanemate kohta.

Allikas: BBC News