Jalgpallis on tavapärane uudis, et hooaeg pole veel jõudnud alatagi aga mitmed tähtmängijad ei saa vigastuse tõttu platsile tulla.  Kas on mingi võimalus ennustada ja ära hoida vigastuse teket? On see võimatu? Nendele küsimusele püüdsid koos vastust leida Birminghami Ülikooli teadlased ja Southampton’i jalgpalliklubi.

Vaatluse alla võeti noorte eliit jalgpallurite treeningud avastamaks seoseid treeningu ja vigastuste vahel.
Esmakordselt seda laadi uuringute puhul võeti kasutusele GPS tehnoloogia.  Kolme nädalase treeningperioodi vältel salvestati mängite andmeid läbitud kogudistantsi, suurtel kiirustel läbitud distantsi, koormuse ja jõudude mõju ning lühikeste kiirenduste hulga kohta. Saadud infot võrreldi vigastuste andmetega. Analüüs näitas, et suurimaks vigastuste riskiteguriks on väga kõrge lühikeste kiirenduste arv treeningu või võistluse ajal.

Dr François-Xavier Li, ülikooli spordi, treeningu ja rehabilitatsiooni teaduste koolist, tõdeb: „Treenerid rakendavad kõrgeid treeningkoormusi, et nihutada kaugemale mängija võimekuspiire, ületamata piiri, mida mängija keha suudab taluda. Vigastuste vältimiseks on vajalik on hea tasakaal treeningute, võistluste ja puhkuse, taastumise vahel. Kahjuks pole see tasakaal alati adekvaatselt paigas, mida näitab kõrgem vigastuste arv jalgpallis võrreldes paljude teiste spordialadega.“

Avaldatud uuringutulemused näitavad, et jalgpallurite vigastusi on võimalik ennetada, jälgides ja analüüsides pallurite koormust treeningute ja võistluste ajal, ning arvesse võttes hüppelisi koormuste tõuse tihedal võistlusperioodil ja tuuride ajal.

Allikad: Human Kinetics, British Journal of Sports Medicine

Teadusajakirja „British Medical Journal“ hiljuti avaldatud uuringu kohaselt võib ravivõimlemine põlvevigastuste korral toimida vähemalt sama efektiivselt kui operatsioon.

Uuring soovitab keskealistele täiskasvanutel, kellel on diagnoositud degeneratiivne meniski rebend proovida kõigepealt ravivõimlemist.

Taani ja Norra teadlaste poolt läbividud uuringus osales 140 degeneratiivse meniski rebendiga täiskasvanut, kes jaotati kahte võrdsesse rühma. Esimesele rühmale viidi läbi 12 nädalane ravivõimlemiskuur, teise rühma liikmetele teostati operatsioon.

Tulemustest selgus, et kolme kuu möödumisel oli esimese rühma liikmete reie lihasjõud suurem kui opereeritud rühma liikmetel. Kahe aasta möödudes oli paranemine mõlemas grupis võrdne ning mõlema rühma patsiendid hindasid valu vähenemist, võimet sportida ja põlvega seotud üldist elukvaliteeti sarnaselt.

Uuringu kaasautor ortopeediakirurg Dr Nina Klise võtab kokku: “Kui on võimalik valida mitte kirurgiline ravi, peaks see olema esimene valik“

Allikad: Human Kinetics, The British Medical Journal

Birminghami Ülikoolis läbiviidud uuringu kohaselt võivad pikendatud puhkepausid aidata paremini kaasa lihaste kasvule.

Uuringu tulemused avaldati ajakirjas Experimental Physiology ja vastanduvad juurdunud arusaamale lühemate puhkeperioodide suuremast kasulikkusest.

Uuringus osales 16 meest jaotatuna kahte gruppi. Esimene grupp tegi harjutuste seeriate vahel 1 minutilise, teine grupp viie minutilise puhkepausi.

Lihastest võeti biopsia enne treeningu algust ja 4 -, 24 – ja 28 tundi peale treeningut ning uuriti valgusünteesi müofibrillides (myofibrillar protein synthesis – MPS) ja rakkudevahelisi signaalmarkereid.

Esmaste tulemuste põhjal tõusis MPS pikemalt seeriate vahel pausi pidanud grupis peaaegu kaks korda kõrgemaks kui lühemat pausi pidanutel, vastavalt 152% ja 76% algtasemest.

„Kuigi lühikeste puhkepauside korral on hormonaalne reaktsioon esmaklassiline jääb lihase reaktsioon tagasihoidlikuks“ selgitab Dr Leigh Breen Birmihami Ülikoolist. „Kui teie sihiks on maksimaalne lihase kasv, siis pikemad puhkepausid võivad teid paremini eesmärgile viia.“

Leidmaks ulatuslikumat kinnitus oma järeldustele on kavandamisel jätku-uuring, et vaadelda millised on tulemused pikema, mõne kuulise,  treeningu korral.

Allikad: Human Kinetics, Experimental Physiology

Queenslandi Ülikoolis läbiviidud uuringu kohaselt võivad üha populaarsemad randmel kantavad koormustmõõtvad fitness-kellad alahinnata treeningkoormust kuni 40 %

Doktoriõppe tudengi Matthew Wallen’i ja juhendaja Professor Jeff Coombes uurisid nelja enamlevinud seadet.

„Ükski seadetest ei olnud kõigis parameetrites püsivalt täpne. Kui pulsi mõõtmisel esines ainult väiksemaid hälbeid siis energiakulu mõõtmisviga kõikus 9 ja 43% vahel“ kommenteeris tulemusi  Matthew Wallen, jätkates „Vaadates neid kahte faktorit kombineerituna näitab see kui palju me võime neid seadmeid usaldada jälgimaks oma energiabalanssi ja seeläbi kasutegurit kaalulangetamisele.“

Uuringus osales kokku 22 inimest, 11 meest ja 11 naist. Kõik nad sooritasid mitmesuguseid harjutusi – jooksid, sõitsid jalgrattaga ja kõndisid ning puhkasid istudes ja lamades. Katsed sooritati iga kord tunniste harjutusseeriatena.

„Me palusime abi kõigilt tootjatelt, et tundma õppida nende kasutatud algoritmi energiakulu mõõtmiseks, kuid ükski neist ei soostunud teavet avaldama“ lisas Wallen.

Uuringule tegid kaastööd lisaks Dr Shelley Keating ja Dr Sjaan Gomersall Queenslandi Ülikoolist ja Professor Ulrik Wisloff Norra Teaduse ja Tehnoloogia Ülikoolist

Allikad: Human Kinetics, PLOS One

Klient Alissa Kane oli ülekaaluline olnud peaaegu kogu elu. Adonis, 35 aastane treener Brooklynist, kes oma kahekümnendates aastates oli võidelnud ning hakkama saanud oma ülekaalulisuse ja depressiooniga, otsustas, et parim viis Alissat motiveerida on käia kaalulangetamise tee temaga kaasa.

Kolme kuu vältel sõi Adonis 8000 kalorit päevas. Hommikusöögiks sõi ta sõõrikuid, lõunaks hot dog’i või pizzat, vahesnäkiks kreemiküpsiseid, õhtustas McDonald’sis ning loputas selle kõik alla rohkete kihisevate magusate jookidega. Lisaks lõpetas igasuguse treenimise.

Kui ta oli lisanud oma kaalule vähe enam kui 30 kilo soovitasid arstid tal lõpetada vältimaks pöördumatut tervisekahjustust – vererõhk oli tõusnud ohtlikult kõrgele.

Seejärel hakkas Adonis Alissaga, kooliõpetajaga New Yorgi’st, kes kaalus 140 kilo koos treenima ning mõistagi korraldasid ümber ka oma toidusedelid. Adonis pöördus tagasi jõutreeningu juurde ja tegi Alissaga koos 6 korda nädalas kardiotreeningut.

Omades küll varasemat kogemust oli tee vaevarikas tõdes Adonis „Ma rabasin kõvasti treeningsaalis aga õige toitumise hoidmine oli raskem kui ma kujutlesin – vanad sõltuvused olid tagasi arvatust tugevamalt ja ma pidin võõrutamiseks kõvasti vaeva nägema.“

Ta jättis ära kiiroidu ja jätkas, konsulteerinud arstidega, kõrge rasvasisaldusega, proteiinirikka ja madala süsivesikute osakaaluga dieediga, et organism hõlpsamalt rasvu põletaks.

Alissa vahetas samal ajal kaupluste valmistoidu kodus valmistatud friikartulite, kaerahelveste, jogurti ja marjade vastu.

Nelja kuu pärast olid nad oma eesmärgi saavutanud – Adonis alla võtnud 26 ja Alissa 26,5 kilogrammi.

Loo on ülesfilmitud USA telesaade Fit to Fat to Fit.

Allikas: Human Kinetics, Buzzfeed

HIT (high-intensity interval training) ehk kõrg-intensiivne intervall treening on fitnessis uuem mood, kuid kas on tõesti võimalik vähema aja ja vaevaga saada enam kasu?

“HIT treening lihtsalt vaheldab madal ja kõrge intensiivusega pingutusi,” ütleb professor Martin Gibala Kanada McMaster Ülikooli kinesioloogia teaduskonnast. HIT treeningu teadusikud uuringud on valdavalt positiivseid, näidates nii sportliku soorituse kui füsioloogiliste näitajate nagu aeroobne võimekus, süsivesikute ainevahetus ja insuliini tundlikkus, paranemist. Need omadused võivad HIT treeningu muuta kasulikuks nii ülekaalulistele diabeetikutele kui ka neile, kes treenivad oma esimeseks 10 km jooksuvõistluseks.

Esmakordselt uuris Professor Gibala plahvatuslike sööstude kasu 2005 aastal fitnessi treeningus. Katsealused, kes ei olnud sportlased vaid lihtsalt kehaliselt aktiivsed inimesed, pidid sooritama 30 sekundilisi spurte suurde vastupanurežiimi seatud velo-ergomeetril. Spurtide vahele jäid 4 minutilised puhkepausid või kerge pedaalimine, korduste arv oli neli kuni kuus ja treeningute sagedus 3 korda nädalas. Peale kaht nädalat kahekordistasid katsealused aega, mille vältel nad etteantud intensiivsusega suutsid ergomeetril vändata pea kahekordseks – 26-lt minutilt 51-le.

Kuid kas leebem meetod nagu aeglane sörk võiks anda sama tulemuse? “Võrreldes kuue nädalast HIT treeningut 20 nädalase traditsioonilise vastupidavus treeninguga, siis aeroobse võimekuse tõus on umbes sama tõdeb Professor Jamie Timmons, Birmingham Ülikooli vananemise bioloogia kateedri juhataja.

Edinburgi, Heriot-Watt’i Ülikooli teadurid leidsid, et vaid kahe nädalase HIT treeninguga vähenes kehaliselt väheaktiivsetel meestel nii veresuhkru kui insuliini tase. “Tüüpiliselt on vastupidavustreeningu mõju sellisele sihtrühmale sellise aja vältel suhteliselt piiratud ja mõjutab veresuhkru ja insuliini taset õige vähe. HIT treening mõjub neile kahele olulisele tervisenäitajale tugevamini ning ühtlasi alandab treenimast heidutavat aja barjääri” ütleb Timmons.

Ajapuudust nimetatakse tihti mittetreenimise peamiseks põhjuseks ja mõistagi on innustav, kui saad vajalikud harjutused tehtud vähema ajaga, kui kulub peale tööd dušši all käimiseks. Professor Paddy Ekkekakis, Iowa Riiklikust Ülikoolist ei nõustu, öeldes, et ei ole tõendeid, et see tähendaks harjutajate arvu tõusu: “Treenimisega mitte tegelejad toovad tihti argumendiks ajapuuduse aga ei ole kinnitusi, et need väited oleks tõesed.” Samuti ei ole teaduslikke tõendeid ideele, et HIT treeningu lühikest aega kestev vaev oleks piisav lunastus aja eest, mida ta säästab, ütleb Ekkekakis. Lisaks on kahtlus, et kehaliselt väga passiivsetele on HIT treening liiga ebamugav või isegi ohtlik.

See ajendas Gibalat uurima kohandatud HIT treeningu vormi, mis sisaldas 10 üheminutilist pingutust üheminutilise puhkeajaga. “Hoides treeningu kogukestvuse küllalt lühikese, vähendasime pingutuse intensiivsust, tõstsime selle kestvust ning vähendasime puhkeaega,” selgitas Gibala, ning lisab “Peale kuut treeningut olid tulemused nähtavad nii lihaste biopsia analüüside põhjal kui ka väliste parameetrite järgi ning võrreldavad tulemustega, mida oleme näinud kahenädalase traditsioonilise tugeva treeningu tagajärjel.”

Kolm kolmekümne minutilist treeningut nädalas pole ligikaudseltki nii ahvatlev kui kolm minutit päevas ja tundub ligilähedaselt sama tüüpi intervalltreening, mida pühendunud harrastajad juba ammu teevad. Kas aktiivsetele harrastajatele on HIT treeningust kasu? “Need kes teevad sprindi trenni ja jõutreeninguid ei anna HIT eriti midagi juurde, kuid kui teie kogu treening on alla maksimaalse jõupingutuse, võib HIT treeningu lisamine mõjuda hästi insuliini tundlikkusele ja lihasmassi suurenemisele.” ütleb Timmons.

HIT võib parandada ka isiklikku tippmarki. 2009 aastal teadusajakirjas Journal of Applied Physiology avaldatud uuringus vaadeldi, mis juhtus kui pikamaajooksjad vähendasid tavapärast treeningmahtu 25%  ja võtsid kavva kaksteist 30 sekundilist sprinti kolm neli korda nädalas, kuue kuni üheksa nädala vältel. Tulemuseks oli 7% paranemine 30 sekundi sprindis ja minuti võrra parem aeg 10 kilomeetri jooksus võrreldes kontrollrühmaga.

Lubadus “Rohkem vähema ajaga” on küll vastuoluline, kuid näib siiski olevat enamat, kui kiiresti mööduv mood.

Allikas: http://www.theguardian.com/lifeandstyle/2012/jun/10/can-get-fit-five-minutes

Foto: University of Tsukuba

Professor Hideki Takagil ja ta kolleegidel Tsukuba Ülikoolist, koostöös spordirõivaste firmaga Descente, õnnestus välja töötada “lööki toetava süsteemiga” ujumistrikoo, mis parandab ujumisel kasutatava nn “delfiinilöögi” võimsust. Delfiinilööki kasutatakse liblik-, selili- ja vabaujumises stardi ja pöörete sooritamise järgses veealuses faasis.

Ujumistrikoode arendamine kulmineerus 2008 Pekingi Olümpiamängude ajaks, kus nad olid üheks olulisemaks teguriks maailmarekordite  purustamisel. 2010 aastal muutis Rahvusvaheline Ujumisföderatsioon trikoodele seatavaid nõudeid leides, et parima võistlustel peab selgitama ikkagi parem ujumistehnika, mitte trikoo.

Uutes nõuete raames edusaavutamiseks esitas uurimisrühm enesele küsimused “Millised  on tippujujate ujumisliigutuste tunnused? Milliste omadustega peaks olema trikoo, et toetada mitte tippujujat, kes püüab tippujuja liigutust saavutada?” Peale mõningasi katseid otsustas uurimisrühm kitsendada uurimise delfiinilöögile. Tippujujate selle tehnikaelemendi analüüsile toetudes asuti trikoo materjalide, lõigete ja disaini väljatöötamisele, mis toetaks selle liigutuse efektiivset sooritamist.

Delfiinilöögi olulisust võistlusujumisel iseloomustab, et näiteks lühiraja 100 m selili ujumisel saab ujuja vee all liikuda kuni 15 m nii stardis kui ka kõikides pööretes, mis kokku teeb kuni 60 protsenti kogu võistlusdistatsist.

Uuringu tulemusel valminud trikood nimega “Aquaforce Lightning” hakatakse tootma “Arena” kaubamärgi all.

Allikas: http://www.sciencedaily.com/

Linford Christie on kunagi öelnud, et ta stardib „on the B of the Bang“, kuid Oxfordi ja Utrehti Ülikoolide teadurid kinnitavad, et pausi pikkus stardikohtuniku käskluse „Valmis!“ ja stardilasu vahel võib asja muuta ka Christie’le ning otsustada võidu ja kaotuse.

Tüüpiliselt annab stardikohtunik käskluse „Valmis!“ ja seejärel tulistab stardipaugu. Ajaline viivitus käsklusest lasuni varieerub, kuna sportlastel kulutavad erinevalt aega stardipositsiooni sissevõtmiseks ja sellega seotud võistlusmääruste sätted tingivad viivituse varieerumise.

Inimpsüühika omadus, mida nimetatakse „hoiatuse mõjuks“ muudab viivituse variatiivsuse väga oluliseks. Olles valmis, et midagi hakkab juhtuma, milleks „Valmis!“ käsklus meid häälestab, toimub erutuse tõus, mis võimaldab reageerida kiiremini oodatavale sündmusele ehk siis antud juhul stardipaugule. Erutus on optimaalne, kui vahe on ligikaudu pool sekundit.  Sellest pikema viivituse puhul erutus langeb ja vastuvõtlikus väheneb.

Oxford’i psühholoogiateadur Edwin Dalmaijer selgitab: „Vahefinaalidega võistlustel nagu jooksmine ja ujumine, kus tulemusi võrreldakse vahefinaalide vahel ning kiiremad pääsevad edasi, on sportlased, kellele satub rohkem pika „valmis-läks“ intervalliga starte, halvemas olukorras. Halvim on see kiiruisutamises, kus näiteks maailmakarikavõistluste etapil Calgaris võistluspaarid konkureerivad järjest mitmes järjestikuses stardis, ajad liidetakse ning parim on see, kelle koguaeg on väikseim. Sellistel võistlustel võib ebasoodus „valmis–läks“ variatiivsus kukutada sportlase medalikonkurentsist.

Uurimismeeskond teadvustas laboritingimuste ja võistlusolukorra erinevust ning testis hüpoteesi 2010 aasta olümpiamängude 500 m kiiruuisutamise telesalvestiste põhjal, mõõtes „valmis-läks“ viivituse variatiivsuse mõju. Utrechti ülikooli teadur, varasem Hollandi olümpiakoondislane kiiruisutamises, Beorn Nijenhuis kommenteerib: „Me jõudsime tulemuseni, et lisasekund „Valmis!“ käskluse ja lasu vahel lisas ajale 672 millisekundit naiste ja 299 meeste puhul. Need ajavahemikud võivad tunduda üsna väikesed, kuid kiiruisutamises võib sellistesse ajavahedesse mahtuda  esi-viisik.“

Uurijad panevad ette muuta stardi protseduuri, lisades ühe etapi „valmis olla“, praegune valmis signaal antaks alles peale seda kui kõik on tõesti valmis ja stardipauk kõlaks fikseeritud poolesekundilise intervalli järel. Fikseeritud „valmis-läks“ intervall looks uurimismeeskonna sõnul kõigile võistlejatele võrdsemad võimalused.

Allikad:

Science Daily http://www.sciencedaily.com/releases/2015/10/151028123651.htm?utm_source=feedburner&utm_medium=email&utm_campaign=Feed%3A+sciencedaily%2Fmatter_energy%2Fsports_science+%28Sports+Science+News+–+ScienceDaily%29

Frontiers in Psychology
http://journal.frontiersin.org/article/10.3389/fpsyg.2015.01618/abstract

 

Londoni Exter’i Ülikooli kolledži läbiviidud värskelt avaldatud uuring vaidlustab väite, et kestev isumine suurendab enneaegse surma ohtu isegi siis kui olla muul ajal kehaliselt aktiivne.

Uurimistulemused lükkavad ümber varasemates uurimustes esitatud väite, et istumine iseenesest on kahjulik, üks kõik kui palju inimene muidu kõnnib, liigub või spordib ning vaidlustab ka neil uuringutel põhineva Briti terviseteenistuse soovitused.

Dr Melvyn Hillsdon Exter’i Ülikoolist tõdeb: „Poliitikategijad peaksid olema ettevaatlikud soovitustega vähendada istudes olemise aega ilma soovituseta olla kehaliselt aktiivne. Meie uuring kummutab praegu kehtiva mõtlemise istumisest kui terviseriskist ja näitab, et probleem on pigem liikumise puudumises kui istumises kui sellises. Igasugune staatiline asend, kus energiakulu on madal on tervist halvendav, olgu see siis istumine või seismine.“

„Uurimistulemuse seavad kahtluse alla seisa-istu tööpaikade kasu, mida tööandjad kasvavalt pakuvad tervislikku töökeskkonna edendamiseks.“

Allikad:
Human Kinetics http://humankinetics.me/2015/10/22/sitting-isnt-bad/
Univerity of Exter http://www.ac.uk/news/research/title_476860_en.html

Teadusajakirjas „Metabolism: kliiniline ja eksperimentaalne“ avaldatud uurimuse kohaselt peaksid teismelised ringi lippama nagu väikesed lapsed, tehes lühikesi kõrge intensiivsusega aktiivsus-sööste.

Teismelised, kes teevad neli korda päevas vaid kaks minutit tugevat pingutust nõudvaid harjutusi, saavad uuringu andmetel tasuks kestvalt parema tervise.

Uuringutesse kaasatud teismelistel mõõdeti kaheksa tunni vältel päevas kindlate vaheaegadega vererõhku, veresuhkru taset ja rasvade ainevahetust. Ajavahemikku jäi ka kaks tugevat toidukorda hommikueine ja lõunasöök. Katses osalenutel paluti sama aja vältel teha neli lühikest harjutuste seeriat.

Uurimuses leiti, et kui harjutusi sooritatakse lühikeste puhangutena, mis jaotuvad üle terve päeva, umbes nagu laste loomulik liikumine, siis harjutuste kõrge intensiivsuse korral paraneb teismelistel vererõhk, veresuhkru tase ja rasvade ainevahetus. Sama mustri järgi keskmise intensiivsusega harjutamine sellist efekti ei andnud.

Uuring: Metabolism: Clinical and Experimental

Allikas: Human Kinetics