Jalgpallis on tavapärane uudis, et hooaeg pole veel jõudnud alatagi aga mitmed tähtmängijad ei saa vigastuse tõttu platsile tulla.  Kas on mingi võimalus ennustada ja ära hoida vigastuse teket? On see võimatu? Nendele küsimusele püüdsid koos vastust leida Birminghami Ülikooli teadlased ja Southampton’i jalgpalliklubi.

Vaatluse alla võeti noorte eliit jalgpallurite treeningud avastamaks seoseid treeningu ja vigastuste vahel.
Esmakordselt seda laadi uuringute puhul võeti kasutusele GPS tehnoloogia.  Kolme nädalase treeningperioodi vältel salvestati mängite andmeid läbitud kogudistantsi, suurtel kiirustel läbitud distantsi, koormuse ja jõudude mõju ning lühikeste kiirenduste hulga kohta. Saadud infot võrreldi vigastuste andmetega. Analüüs näitas, et suurimaks vigastuste riskiteguriks on väga kõrge lühikeste kiirenduste arv treeningu või võistluse ajal.

Dr François-Xavier Li, ülikooli spordi, treeningu ja rehabilitatsiooni teaduste koolist, tõdeb: „Treenerid rakendavad kõrgeid treeningkoormusi, et nihutada kaugemale mängija võimekuspiire, ületamata piiri, mida mängija keha suudab taluda. Vigastuste vältimiseks on vajalik on hea tasakaal treeningute, võistluste ja puhkuse, taastumise vahel. Kahjuks pole see tasakaal alati adekvaatselt paigas, mida näitab kõrgem vigastuste arv jalgpallis võrreldes paljude teiste spordialadega.“

Avaldatud uuringutulemused näitavad, et jalgpallurite vigastusi on võimalik ennetada, jälgides ja analüüsides pallurite koormust treeningute ja võistluste ajal, ning arvesse võttes hüppelisi koormuste tõuse tihedal võistlusperioodil ja tuuride ajal.

Allikad: Human Kinetics, British Journal of Sports Medicine